Tomat suhkruga

Seekord saab rääkida  lugu ainsuses,  venna kohta lihtsalt ei tea selles teemas midagi rääkida. Lapsepõlves oli meil esivanemate juures naabrinaine, kes sõi tomateid suhkruga. Kastis lihtsalt tomati suhkru sisse ja siis hammustas nagu tomatit ikka hammustatakse – vähemalt nii oli see legendis, mis minuni jõudis või õigemini sellisena suudan hetkel seda lugu meenutada. Igatahes rübliku eas oli suvine magustoit number I (koguse mõttes) tomat suhkruga. Eks siin oli omajagu süüdi ka esivanema tegemised ja toimetamised tomatikasvatajana, mis andis mulle esmaklassilise tooraine ning seda uskumatustes kogustes. Praegu mõeldes võiks ju nentida, et need olid sedavõrd head ka ilma suhkruta, sest egas emasüda luba ju lapsele isekasvatatud tomati puhul seda kehvemat kraami, ikka kõige paremat-magusamat sain ma kuhjade viisi. Aga ju energia vajadus oli sedavõrd suur, et suhkur kuulus marjaks ära. Tomat ilma suhkruta oli peaaegu välistatud, ainuke võimalik variant oli veel tomat soola ja pipraga. Korduvalt mäletan situatsioone, kus kellegi pisut vingus nägu vaatas suhkrutoosi, võttis sealt välja mõnusalt tomati ja suhkru pudruga koos oleva lusika ning kukkus tõrelema. Esialgsed süüdistused sai küll eemale juhitud väitega, et mingid kummalised väikeste mehikesed on kogu asja taga, kuid ühel hetkel kaotas see seletus oma veenvuse. Oli ju raske väikseid mehikesi süüdistada, kui parasjagu ise tomatist punasene suhkrutoosi kohal ümisesin. Mul ei olnud mingit viga külges, kui kellelgi praeguseks hetkeks selline mõte on tekkinud, vähemalt ükski arst ei tuvastanud, lihtsalt mulle maitses tomat suhkruga.

Viimasel ajal ei ole enam tihti sellisel moel maiustanud ja eks ka suhkru vajadus ei ole enam nii suur, kuid vahel käib nagu gripp tomati/suhkru isu peal, ja siis ikka tomati või paar saab sellisel suhteliselt kummalisel viisil ära söödud.

Ühel päeval ostsin pisikesi kirsstomateid, mõte oli neid pisut ahjus kuivatada, et nende loomupärane maitse intensiivsemalt esile kerkiks ja siis tekkis ka mõte, et prooviks ahjus kuivatatud tomatit ja suhkrut ühendada ehk teeks oma vana magustoidu uues kuues. Julguse oma idee teostada sain ühest kokaraamatust,  nimelt sattusin paar nädalat tagasi sirvima  kokaraamatut „paul food“. Raamatu autor Paul Cunningham, kasutas ühes oma retseptis samuti tomateid, mida oli ahjus kuivatanud ning  soolas-õlis-kirisäädikas-suhkurus marineerinud. Tomat leidis oma kulinaarse lõpu magustoidus, kus põhitegijaks oli oliiviõlist jäätis.

Minu vaimusilmas olev tomat sedavõrd kõrget lendu ei pidanud sooritama, temale pidi seltsiks olema ainult suhkur ja vähesel määral must pipar. Aga asjast lähemalt- 4 inimesele on hea võtta 9 kirsstomatit (üks tuleb ju kokal sunniviisiliselt ära süüa, et vaadata, kas kõik on sobilik), need kenasti koorida ja siis tervelt 3-4 tunniks ahju 65 ⁰C juurde kuivama panna. Tomat ei tohi olla ülemäära krimpsus ja kuivanud, hea kui ikka mingisugune mahlasus säiliks, 3-4 tundi on piisav. Kui tomat on valmis, on aeg teha siirup. Siirupi tegemine on suhteliselt lihtne, 1 osa suhkrut ja 1 osa vett ja parjal hulgal kuumust.

Kui siirup oli pisut aega keskmisel tulel podisenud, võtsin pool osa siirupist ära ning ülejäänud osa jätsin värvi omandama. Päris kukekommi stiilis karamelli ei soovinud teha seega ülemäära  kuumust siirupile ei andnud. Karamellil on küll hea maitse, kuid lapsepõlves ei olnud roosuhkurt niisama lihtsalt saada ja seega maitsemeele kohaselt on tomat valge suhkruga. Põhiline on, et seda ampsu tuleb serveerida kiiresti ja süüa eelarvamusteta. Võib teha ka selliselt, et kastab tomati kuuma siirupisse ja serveerib, kuid minu mõtteks oli erinevaid struktuure ühendada, seega pisut enne serveerimist lisasin väikese sutsu vett kokkukeenud siirupile. Selle tulemusena muutus siirup tomatil krõmpsuks (jäi õhuke läbipaistev krõmps suhkruglasuur), valad lusikatäie tomatile ja kohe taldrikule. Juurde vedelam siirup, millele pisut värskelt purustatud musta pipart.

Must pipar avab suu maitsetele ja sobib hästi magusa ja happega. Kuid kõik võimalikud variandid ja ideed on ju võimalikud, kui keegi soovib seda ideed katsetada, seega soovime head katsetamist ja vahel võib ju sellise vimkaga magustoiduampsu teha mõnel söömingul.

Tegemist on nii lihtsa retseptiga, et siin eraldi koguseid ei hakka ette andma, fantaasia ja kokanduslik julgus maksab kah midagi.

Hommikuhelbed jogurtiga ehk vetikakrõbuskid riisipüreega

Uus aasta on taas alanud ja seda võiks täitsa vabalt hommikuga võrrelda. Kahjuks ei ole meie hommikusöömise harjumused  toitumisspetsialistide kauakestvaid ovatsioone väärivad ja seetõttu hommikused söögilaua tipphetked suhteliselt võõrad (eks ju kuuldud ole inglaste tugevast hommikusöögist ja vahemere hommikumenüüst jne).  Seega olime sunnitud tuginema silmaga nähtule ja kõrvaga kuuldule ehk reklaamile. Reklaamidest on meelde jäänud, et üks igati normaalne inimene peab päeva alustama hommikuhelvestega, vähemalt reklaamides  söövad särasilmsed inimesed hommikuhelbed, kas siis piima või jogurti või millega iganes.  Üldiselt oleme seda meelt, et sööma peab siis, kui kere sellest märku annab ja lihtsalt õigekspeetaval ajahetkel söömine tundub pisut pingutatuna, kuid hommikuhelveste idee on olemuselt ju täitsa põnev ja tekitas huvi. Kaks täiesti erinevat struktuuri, üks kuiv-krõbe ja teine pehme-kreemiam/rasvasem, kõlab huvitava kooslusena ning sellise väheke särtsakama hommikuhelbega võiks ju korra kuus hommikut alustada.

Ideed edasi arendades hakkasime mõtlema, et miks peab olema „hommikuhelves“ just magus ja kollane, teeme hoopis millestki põnevamast nt. vetikatest. Tegemist meie vana tuttavaga goma wakamega. Pidime lihtsalt mõtlema, kuidas suhteliselt vintskest marineeritud vetikast saaks krõbeda hommikuhelbe. Esimene idee, mis pähe kerkis oli, et proovime vetikat püreestada ja siis kuivatada-mõeldud tehtud. Mass mille me peale vetikate purustamist ja kurnamist saime, tundus pisut liiga teraline ja ei paistnud kuidagi, et ta sooviks kuivatades oma isikuomadusi muuta. Aga tulevik näitas, et olime eksiteel (vetikate purustamisel kasutasime vähesel määral vett, see vähendab marinaadi teravust ja aitab blenderil või saumikseril massi ühtlasemaks püreestada, hiljem kurnasime massi läbi sõela, et vedelikku vähendada). Kleepaineks kasutasime munavalget, 100 g vetikapüree peale kulus pool munavalget, segu kenasti läbi segatud, panime selle küpsetuspaberile ja 50 C ahju kuivama. Kuivatamine ei õnnestunud meil päris ühtlaselt, kuna öö tuli vahele, kuid intensiivset kuivatamist tuli kuskil 4 tundi aga kokku kuivas püree kuskil 24 tundi. Siis oli vetikamassist ja munavalgest tulnud imeõhuke roheline krõbisev kiht.

Hommikuhelbed valmis, võtsime „jogurti“ tegemise ette. Rohelised hommikuhelbed olid suhteliselt vürtsikad ja mõnusalt soolased ja viisid mõtted merele ja kalale. Ja kuidagi täiesti loomulikult tekkis mõte, et teeme jogurti riisist ja võimalusel kerge viitega sushile. Leeme põhjaks võtsime paraja tüki kombut (kes veel ei ole märganud siis Solarises ja ka teistes poodides on nüüdsest saada suuri kombu lehti), ning kui kombu oli oma maitse leemele andnud, panime 0,5 dl koshikari riisi ning keetsime nii pikalt, kuni riis oli üdini pehme. Siis juba vanas stiilis, et blender tööle ja püreestama, juurde riisiäädikat (kus on ka sool ja suhkur) ning kui riisipüreel oli sushiriisile omane maitse olemas, siis jahutasime püree maha.

Julgemad võivad proovida ka „jogurtile“ omasemat struktuuri luua nt panna juurde koort või hapukoort, kuid siis peaks äädikaga maitsestamisel ettevaatlikum olema, sest hapusus läheks ilmselt liiga intensiivseks. Tegemist on seega esmase katsetusega ja võimalusi on sealt edasi arendada vastavalt arendaja soovidele. Meie püüdsime jääda võimalikult kitsasse raami, ehk püüdsime säilitada sushiriisile omast maitset. Välimus ei ole selle riisisel „jogurtil“ just kiita, kuid ideena see meile meeldis ja hommikuhelbed sellisel viisil on meie arvates täitsa söödavad, kui mitte öelda, et mõnusad. Helveste juurde sobib suurepäraselt ise maitsestatud sojakaste (kikkomani sashimi sojakastmele panime juurde mirinit, vett, bonito helbeid ja pruuni roosuhkrut), tulemuseks oli väheke magusam ja suitsusema mekiga lahjem sojakaste. Kellele meeldib sushiriis, wasabi ja sojakaste, võib sinna veel ka wasabit lisada.

Kõike head uuel kokandusaastal!

Praetud siig

Vesise sügise juurde sobib hästi kala, alati võib sellele vastu vaielda, kuid vesi viib mõtted paratamatult kalade juurde, sealt siis ka see vesise ilma ja kala seos. Selle aasta sügis on nn kalane, ehk üks parajalt vesine. Rõõmustav on see, et Tallinnas olev kalaturg on saanud uue jume ja kalavalik on täitsa rahuldust pakkuv. Loomulikult ei saa see vastu Tokyo Tsukiji kalaturule või mõnele Hispaania kalaturule oma valiku mõttes, kuid vaikselt astudes jõuab kah kuhugile.

Algatuseks ostsime turult ühe oma lemmiku, siiakala. Me oleme siiast kirjutanud juba varasemates postitustes, seega ei hakka uuesti selle meeldiva kala sugupuud lahti kirjutama ja tema olemust veelkord paljusõnaliselt kiitma vaid räägime parem, millistest komponentidest meie roog kokku sai pandud.

Esmalt kala tegemisest, täitsa tavaliselt praetud kala, ei midagi keerulist. Hoidsime kala 10% soolvees 5 minutit. Kui aeg küps panime võiga koos pannile, sellest ka pisut täpiline kala. Selitamata või hakkab kuumal pannil kiiresti pruunistuma, õigemini võis olev piimavalk. Aga kuna see annab kalale pisut iseloomu, siis meile sellised väikesed prae täpikesed meeldivad.

Kala kõrvale tegime võis hautatud porgandeid. Paned portsu porgandeid ja vähese võiga kaanega kaetud pannile. Olles piisavalt kannatlik ja samas tähelepanelik, saad mõnusalt krõmpsuva porgandi, mis ei ole päris pehme ja ei ole ka toores. See on meie arvates oluline, sest me ei ole suuremad asjad keeduporgandi sõbrad, porgand peab natuke ikka ka krõmpsuma. Enne lõppu, väike viimistlus kuuma panniga ja porgandil on pisuke krõbedam ja tumedam rant küljes. Asja teiseks meeldivaks küljeks on see, et porgandi hautamine võis ei pane võid kõrbema, kuid annab võile porgandi maitse ja säravkollase värvi. Kaks kärbest ühe hoobiga, kui toidu st rääkides võib üldse kärbest mainida.

Veinis hautatud pirnid, nende tegemisest ei ole vaja pikemalt rääkida, tuntud klassika, kui võib-olla välja arvata pirni kuju. Sellise pulga tegemiseks kasutasime õunasüdame eemaldajat, aga see rohkem välimuse pärast, seega igasugune kuju on hea.

Fenkoli röstimine kuival pannil ei ole just kah ülearu kirjanduslikult mahukas tegevus, seega teeme jutu laplaslikult lühikese- fenkol õhukesteks ribadeks ja kuumale pannile, kuni kergelt karamellistub. Sama lühidalt käitusime aniisiseemnetega, röstisime kuni ninasõõrmeisse jõudsid esimesed intensiivsemad aroomid ja siis tulelt ära.

Küll aga võik pikemalt pajatada ürditolmu tegemisest. Selleks peab esmalt tegema ürdiõli, selle tegemiseks on igasuguseid võimalusi, meie kasutasime moodust, kus kuumutasime peterselli ja õli (hoidsime nõud soojas vees) ja samal ajal töötlesime õli saumikseriga. Parima peterselliõli saab, kui õli temperatuur ei tõuse töötlemise käigus üle 80^C. Kui õli oli juba meeldivalt roheline, jahutasime õli ja kurnasime. Oleks ju võinud panna kohe õli kala juurde, kuid meil oli juba üks vedel „õliline“ ehk porgandivõi. Seega segasime blenderis õli ja Adria aine Malto ehk maltodekstriin. Tulemuseks oli selline jahujas roheline tolm. Asja teeb huvitavaks see, et see tolm muutub suus tagasi õliks. Ei saa öelda, et see oleks ohhooo efekti väärt asi, kuid natuke särtsu annab juurde ikka. Maltost niipalju, et tegemist on polüsahhariidiga, mida toodetakse tärklise osalise hüdrolüüsimise teel. Meil kodus olev malto on kreemikasvalge hügroskoopne (niiskust imav) pulber. Maltodekstriin on väidetavalt kergesti seeditav ja imab kiiresti glükoosi ning on sellise olematu maitsega nagu oleks magus ja nagu ei ole kah.  Maltodekstriini toodetakse erinevast toorainest- USAs enamjaolt maisist,  Euroopas tavaliselt nisust. Tegemist seega klassikalise paksendajaga, kuid nagu näete saab vahel ka midagi põnevat teha.

Kõige viimaseks lisandiks oli musta pipra geel, komponendid olid lihtsad, ports musta pipart, vett, õuna- või siidriäädikat ja siis agar-agarit. Tehnika on küll pisut keerulisem, nimelt tuli segu kaks korda saumikseriga läbi mikserda, esmalt siis kui segu kokku segad, siis pressid segu läbi peene sõela ja siis tuleb uuesti mikserdada nii kaua, kuni segu on meeldivalt siidne. Edasi tuleb panna geel külmikusse pisut tahenema ja kui on jahtunud võib serveerida. Meeldivalt hapukas vürtsikas „tarretis“.

Sedakorda ei hakka me retsepti kirjutama, sest olgem ausad, kõik osised on sedavõrd lihtsad, et selle ette kirjutamine grammi pealt ei jäta kokale mingit hingamise ega katsetamise ruumi. Mõnusaks sügisõhtuks aga selline paras nokitsemise toit.

Kuivatatud õun kaneeli leemega

Mis seal salata, omajagu vett on ülevalt alla tulnud ning omajagu vett ka merre voolanud, meie viimasest blogisse postitatud retseptist. Suvel oli sedavõrd palju muid tegemisi, et toit ja fotoaparaat ühel ajahetkel ühte kohta ei sattunud ja ega eriti ei punnitanud kah selle nimel. Mõte oli, et kui tuleb mõni tegemist väärt idee, mis oleks pisut erinev muust söögist, siis klõpsime, kui aga ei tule, siis ei juhtu kah midagi. Me loodame, et meie laiskust vabandavad asjaolud on vastuvõetavad ja nüüd saab südamerahuga toidu juurde naasta.

Kuivatatud õuna idee on meil ammuilma peas küpsenud, suve hakul sirvides Andoni Luis Aduriz raamatut “Mugaritz” , vaatasime, et meie ei ole ainsad, kellele tervelt kuivatatud asjad huvi pakuvad. Mugaritzi tegelased kuivatasid terveid tomateid ja ploome. Meil oli huvi kuivatada tervet õuna ja vaadata, mis sellest siis välja tuleb. Idee on taaskord pärit lapsepõlvest, nimelt kuivatatud õunad olid meie lapsepõlves tihedad talvised kaaslased, kuid need olid õunasiilud, mitte terved õunad. Terve õuna kasuks rääkis selle visuaalne pool, kuna õunasiil ei ole sedavõrd põnev, kui terve õun, mis kuivades pisut krimpsu läheb. „Katsejäneseks“ valisime sellise sordi nagu „Spartan“- keskmise suurusega punased paksukoorelised mahlased õunad, suuremad õunaspetsialistid nimetavad seda talviseks dessertõunaks.

Piisava kannatlikkuse ja õigete tingimuste puhul oleks vast õuna kuivatamine võimalik ilma erilise mängimiseta, kuid kas nii lihtsalt saab probleeme lahendada? Loomulikult ei saa, kui Mugaritzi tegelased kasutasid tomati ja ploomi kuivatamisel kustutatud lupja ehk kaltsiumoksiidi, siis meil tekkis mõte, et kas sama tulemuse saavutamiseks ei oleks võimalik kasutada kaltsiumkloriidi ehk Adria Ferrani ainet calcic. Kuna me ei ole proovinud, kuidas oleks õun kaltsiumoksiidiga välja kukkunud ja kuna ei proovinud ka kuidas ta ilma ühegi abivahendita kuivab, siis teame ainult, kuidas ta kukkus välja, kui kasutasime kaltsiumkloriidi. Kukkus välja täitsa nagu kuivatatud õun, ühest keskmisest ümarast õunast kuivas kokku selline pisike krimpsus õunanäss, sees südamiku ümbrusest oli õun veel väikest viisi nätske, kuid muidu kuivatatud õun, mis kuivatatud õun. Kaltsiumkloriidi üheks keemiliseks omaduseks on niiskusimavus ehk aine on hea õhust või muust gaasist vedeliku välja tõmbajana, seda me püüdsimegi ära kasutada, samas võis meie katse olla ka täiesti sisutühi, kuna me segasime calcicut veega. Kui keegi on keemias kodus võib rahumeeli meile selgeks teha, millega me seekord mööda panime. Kuivatamine ise nägi välja selline, et peale 30 minutilist calcicuga segatud vees hoidmist panime õuna 60 C ahju ja hoidsime 4 tundi, siis võtsime kuuma maha ja lasime veel 20 h seista. Ja õun oligi väikeseks krimpsus õunanässiks muutunud, kuna sellel hetkel me kohe seda kasutada ei saanud hoidsime seda õuna veel kuivas kohas paar päeva, mille jooksul õun pisut väiksemaks muutus, kuid välimus (krimpsus olek) ei muutunud.

Lisandiks mõtlesime, et oleks mõnus teha selline kaneeliga maitsestatud klaar leem, milles võiks aimata pisut veel suhkruroogu ja rumminoote. Seega sai pandud ports vett, koos kaneelikoorega keema, kui vesi oli juba helepruuniks podisenud, kurnasime leeme läbi peene sõela, lisasime roosuhkurt ja törtsu rummi ning siis jahedasse oma järge ootama. Kaneeliskoore puhul soovitame osta õhema koorega kaneeli, seda saab Piprapoest, võib ka kasutada sellist jämedat koort kah, kuid ilmselt on sealt maitse väljakeetmine keerulisem ja me ei tea, kas see on ka sama intensiivne.

Õunasiirupi kokku keetmine ei ole alkeemiline protsess, poolest liitrist värskelt pressitud õunamahlast saab paraja portsu paksu õunasiirupit, mis jahenedes marmelaadi taoliseks muutub. Väga väärt kraam, igasugustes kastmetes, marinaadides, magustoitudes ja kus iganes oleks vaja magushaput õunanüanssi.

Et magustoit ainult leemest ja õunast ei koosneks siis kuivatasime pisut hapukoort, millesse oli segatud mett ja musta pipart. Musta pipra ja mee kooslus hapukoorega, millest on vesi välja nõrgunud, meenutab pisut toorjuustu, ja pipar ning mesi haakusid hästi kaneeli maitsega. Teiseks lisandiks oli röstitud rukkileiva puru, muskaatpähkliga. Selleks ei olegi muud vaja, kui röstida leivaviil ja peene riiviga mõnusaks tolmuks ja siis vastavalt maitse või taluvuspiirile lisada muskaatpähklit. Kui tundub, et tegemist on ühe paraja segapudruga, siis võib ju, et ongi, kuid iseenesest peaksid maitsed kenasti kokku minema.

Kuivatatud õun kaneeli leemega-retsept

Aurutatud angersäga

Kehvade kalameestena oleme angersäga (Clarias gariepinus) näinud ainult poes (peale kala ostmist loomulikult ka netiavarustes olevatelt piltidelt) ja kuulnud kumu, et tegemist on Eestis kasvatatud kalaga. Nimelt olla endine krossisõitja otsustanud elatist teenida kalakasvatamisega  ning nüüdseks on seda kala ka juba mõnda aega olnud kalalettides näha. Sellega meie esialgsed teadmised ka piirdusid. Poes ühte pirakat isendit vaadates, mõtlesime, et proovime siis selle eksootilise kala ära, tulgu mis tuleb. Füsognoomia põhjal meenutas ta miskil põhjusel vahva sõdur Sveijk kõrgeid ülemusi, aga see võis ka lihtsalt ähmastunud alateadvuse vingerpuss olla. Tegelikult paistis ta välja selline.

Kui kala puhastatud siis selgus, et tegemist sellise parajalt roosaka ja esmapilgul üsna rasvasena tunduva kalaga. Selle üle sai mõni hetk tuliselt mõtteid vahetatud ja lõpuks leppisime viiki, on rasvasemaid kalu nähtud ja päris suvises rannavormis tegelasega kah tegu ei olnud. Prooviesinemiseks praadisime ühe kämblasuuruse tüki vähese rasvaga ja kui pisut soola ja pipart maitseks lisada, siis ütleks, et tegemist täitsa mõnusa kalaga. Igatahes ei pidanud pidevalt näppudega suus olema ja pisikesi luid taga ajama.

Retseptiga oli asi lihtsam, mõttes on mõlkunud juba omajagu aega teha üks vähe rannajoont meenutav kalaroog. Idee sai alguse söömingult ja seal tehtud roa järeletegemisega sedakorda ka tegemist on. Kui muidu suvist randa roa esitlus ei tekita, siis kuulake seda lugu The String-A-Longs „Wheels“ ja kissitage silmi, siis peaks vaikselt mingi mereline tunne tekkima. Angersäga eksootilisuse rõhutamiseks (meie andmete kohaselt on tegemist aafrika algupära kalaga ning seetõttu ka selline maitseainete valik) tegime kuskussi araabiapäraste maitsetega-kaneel, nelk, piust tähtaniisi, koriandrit seemneid jne. , lisaks mõtlesime, et teeme peenema liivastruktuuri sellise pisut pähklilise maitsega. Selleks läks vaja jahu, õlut, pähkleid ja linnase jahu, kui segu kenasti läbi segada ja ahju tahenema panna, siis saab sellise pisut määrdunud liiva meenutava puru. Idee esialgne algupärand on Nomast, kuid meie ei teinud mulda vaid liiva. Merevahu saime lihtsalt, keetsime porgandist, fenkolist ja sibulast puljongi põhja, hoidsime mõnda aega kuumas veel kombu vetikat ja maitsestasime soolaga, tulemus oli päris ligilähedane mereveele. Originaalsem oleks olnud otse merevett kasutada, kuid eks laiskus seab omad piirid ja seetõttu puhas merevesi tuli asendada isetehtud mereveega. Kuna niisama puljongit vahtu lüüa suhteliselt keeruline, kui mitte võimatu, siis andime pisukese lisatõuke vahu tekkeks sojaletsitiini näol ja edasi oli juba oli puhtalt mehaanilise tegevuse kord-nimelt saumikseriga vuristamine. Pruunid ja rohelised tarretise tükke meenutavad asjad pildil on goma wakame vetikas, mida on pisut eelnevalt marineeritud. Kogu selle lisandite tralli vastukaaluks tegime kala õige lihtsalt, aurutasime ning maitsestasime kergelt soola ja pipraga. Aurutamine võttis natuke rohkem aega kui tavaliselt kalade puhul harjunud olema, meie aurutasime kuskil 15-17 minutit ja igaks juhuks kontrollisime enne serveerimist, et kala oleks ikka läbi aurutatud.

Selline suhteliselt kerge ja suvine see meie esmane kohtumine angersäga nimelise eksootilise elukaga oli.

Retsept- Aurutatud säga

Maailma kokad

Tervitus kõikidele lugejatele!

Maailma kokkade peatükk on saanud paari koka jagu täiendust, kelle tööd ja tegemised meile huvi pakuvad ja kellel me ikka vaikselt üritame silma peal hoida.

http://toiduvennad.wordpress.com/kokad/maailma-kokad/

Sünnipäev 2

Märkamatult on möödunud aasta ehk meie pisuke digitaalne retseptikogumik või kui peenemalt öelda siis andmekogu on saanud kahe aastaseks.  Äärmiselt piinlik on nentida, kuid aasta on nii märkamatult möödunud, et magasime oma blogi tähtpäeva ka ise südamerahus maha. Aga nagu juba vanarahvas ütleb, et parem hilja kui mitte kunagi, soovime meile kuhjaga õnne ja vastavalt vanuselisele iseärasusele sööme täna kooki ja luristame punasesõstra morssi.

Kui esimesel aastal sai meie digitaalsesse retseptiraamatusse kantud 45 retsepti, siis see aasta nii viljakaks ei kujunenud. Suutsime läbi hirmsa ponnistuse kõigest 13 retsepti kokku saada, tegelikult on ports retsepte veel avaldamata, kuid need ilmselt ei lähe arvesse. Numbrid siis suurt arengut meie kasuks ei näita, küll aga saab sellest väikesest numbrist hoolimata aastaga rahul olla. Oleme panustanud omajagu aega kokanduse vallas orienteerumiseks ning käsikäes enese harimisega on  meie raamatukogu üksjagu täienenud või õigem oleks öelda, et on jagunenud ja kokku moodustub täitsa kenakese kokandusraamatute lasu. Teiseks suuremaks muudatuseks oli ühe toiduvenna tööle asumine hetkel eesti lootustandvaima peakoka alluvuses ehk tema meeskonnas. Selle üle on eriliselt hea meel, sest kuidas muidu kokandussaladustesse tungida? Eks ikka ainult selliselt, et peab nendega saladustega igapäevaselt tööd tegema. Paras ports aega  ja energiat on tegelikult läinud meie teise kokandusalase tegevuse arendamiseks ehk siis sõpradega koos söömisse (see ka põhjus meie vähestele retseptidele). Mida kord edasi, seda nõudlikumad sõbrad on ja see sunnib, kõvasti pingutama, kuid loodame, et see tuleb ka siinse blogi kvaliteedile ainult kasuks. Puhume nüüd kaks küünalt ära ja salajaseks sooviks ongi, et retseptide ja piltide kvaliteet paraneks.

Väike statistiline tagasivaade ütleb, et eelmise aasta kõikse populaarsemad 3 rooga olid:

Purune õunakook

Punase karriga maitsestatud krevett goma wakame padjal

Kana a´la Heston Blumenthal

Kahe aasta retrospektiiv aga ütleb, et jätkuvalt on ülekaalukaima retsept mida vaadatakse kartulisalat, kartulile järgneb köögiviljad sealihaga ehk ühepajatoit ja siis tuleb purune õunakook.

Märgid näitavad, et suurem huvi valitseb ikkagi kodumaiste ja lihtsamate roogade vastu, kuid me ei lase sellest ennast segada, jätkame lihtsate, kuid siiski meie jaoks huvitavate roogade tegemist ja retseptikogusse riputamist. Kui nüüd kõik hästi läheb ja aega ikka jagub söögi tegemiseks ja hilisemaks klõpsutamiseks loodame vähemalt kolmandaks sünnipäevaks sada esimest rooga lukku panna. Seda ei tasu võtta lubadusena, millel pea pandiks on pandud, pigem on tegemist sportliku eesmärgi seadmisega.