Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for 29. märts 2010

Laimi sorbett külma ananassi supi ja vaarika colis´iga

Kuna me suuremat sorti magusa sõbrad enam ei ole, siis on magustoidud alatisteks peavalu põhjustajateks. Mitte, et meile magus ei meeldiks aga lihtsalt hea soolane suutäis on teinekord ahvatlevam ja mis on ahvatlevam, see pakub ka rohkem huvi. Aga seekordse magustoidu idee sündis kolmest ahvatlevast mõttest-midagi külma, mis ei ole jäätis, miski mõnusalt värske magus supp ja vaarika kaste-, mis keerlesid ja keerlesid, kuni ühel hetkel lihtsalt kokku trehvasid ja vaimusilmas magustoidu moodustasid.

Et kõik ausalt ära rääkida peame alustama sellest, et sattusime oma otsingute käigus Pedro Subijana nimelise koka restorani Akelaŕe kodulehele. Lahke mehena oli ta osad retseptid kenasti kodulehele üles pannud ja nii me leidsime magustoidule selle vajaliku selgroo- sidruni sorbeti-, mille ümber siis lihaskonda kasvatama hakkasime. Tegemist oli külma asjaga, mis ei ole jäätis, seega sobis mõttega nagu valatult. Retsepti vaadates tekkis suus juba päris halvavalt magus tunne, sest ainuüksi veest, portsust suhkrust ja tilgast sidruni mahlast koosnev magustoit tundus sellele mõeldes magus-magus-magus. Arutasime asja ja leidsime, et parandame magus-magus olukorda pisut sellega, et lisame laimi mahla rohkem, kui esialgne retsept seda ette nägi ja toetamaks Eestis kiratsevaid legaalseid alkoholitootjaid panime mehise punnsuutäie jagu ka džinni. Peab kohe tõe huvides ütlema, et nende vangerdustega me küll oluliselt ei tõstnud alkoholi läbimüüki (vähemalt sellel päeval) ja suhkru magususe vastu olid need abinõud kah pisut liiga kergekaalulised. Need inimesed, kes söövad vähemalt 3 lehmakese kommi järjest, ilma, et tekiks vastupandamatu soov heeringat vahele näksida, peaksid selle sorbetiga rahule jääma. Meie kuulume küll nende heeringa näksijate hulka, kuid jäime kah enam vähem rahule, vähemalt esimese kahe ampsu osas, rohkemaks ei olnud esialgu julgust.

Kuna kaks kolmest komponendist olid nüüd olemas, sest purustatud vaarikad olid kapis olemas, sorbett oli kah olemas ja kogu masinavärk liikus selles suunas, et peaks serveerima hakkama. Nüüd tuli imekiiresti leida ka lahendus magusa supi osas. Ja sellel hetkel see kasulik kokkupõrge sündis. Pool aastat tagasi täitsa juhuslikult tekkis ühte ananassi vaadates idee, et laseks selle saumikseriga lihtsalt püreeks, et ei juhtuks nagu vahel ikka juhtub, et ananassi süües muutuvad suunurgad vähe hellaks. Kas siis selle pärast, et ananass on sedavõrd hea, et sõltumata tüki suurusest ajad oma lõuad nii laiali, et ähvardavad pea küljest ära tulla või on probleemiks ananassis olevad peenikesed happed, igatahes selle pisut ebameeldiva tunde vältimiseks tekkis ananassipüree. Püree valmides oli üks mure lahendatud, kuid juba oli uus murepilv peakohale kerkinud, jube kummaline mudru jäi suhu, kui mahl koos viljalihaga oli kõrist alla vajunud. Sellest puisest mudrust lahtisaamiseks asusime püree kvaliteeti sõelaga parandama ja tulemuseks oli meeldivalt mahe ja õhuline ananassi viljalihaga supp. Kui nüüd veel saumikseriga pisut selles supis vuristada siis muutub supp veelgi õhulisemaks ja seda ilma igasuguste sifoonide ja muu keemia kasutamiseta. Mis veel eriti hea, supp säilitab päris pika aja oma õhulisuse ja kuju, mis teeb ta serveerimise mõttes suurepäraseks tooraineks.

See magustoit sobib kõikse paremalt loomulikult soojal suvel söömiseks, kui kere ootab pisut magusat ja samas miskit külma. Kuid, et suvel kindla peale minna siis tuleks hetkel juba see magustoit läbi proovida.

Retsept – Laimi sorbett külma ananassi supi ja vaarika colis`iga

Read Full Post »

Punase tšillipastaga röstitud lamba sisefilee, kartulitamp idandatud  musta quinoa ja paksu kastmega

Vahel tuleb üüratu lambaliha isu. Silme ette kerkivad tahtmatult mägedepoegade lookas lauad, grillitud lambaliha vardad, savist veinikannud ning poeetilised toostid aga see võib olla ka puhas meelepett ja tegelikus elus mägedepojad lasevad samamoodi rasvastel prantsuse kartulitel ja hamburgeril hea maitsta, sest me ei ole sinna tegelikult sattunud. Sarnane pettekujutelm võib olla mägedepoegadel eestlastest, kes siiani nende arvates istuvad lõkke ääres, kui nad sellest just üle ei karga, mingi murumüts peas ja muudkui kallavad kama. Kahjuks või õnneks, sõltub millisest vaatenurgast seda vaadata, see ju nii ei ole. Aga eespool kirjeldatud pildikesed mägedepoegade söömaajast virvendasid silme ees siiski sedavõrd ahvatlevalt, siis seadsime sammud turule. Kindel idee oli turult tagasi tulla lamba sisefilee uhke omanikuna ja kui mitte sama uhket söömaaega teha kui mägedes tehakse siis vähemalt üks korralik suitsune ja särisev söök oli küll plaanis. Esimene püstitatud eesmärk sai kuhjaga täidetud, nüüd oli aeg mõelda, et mida pagan me nende ussi meenutavate lihakiududega teeme. Grillimine ei tulnud kahjuks naabrite vastuseisu tõttu kõne alla, seega lasime panni kuumaks, väike lonks õli ja pisut punast tšillipastat ja liha särisema. Peale esimest minutit mõistsime mägedepoegade iseloomu tulisuse põhjust. Poleks vajadust olnud rooga pildistada siis egas venna armu ei oleks olnud. Sedavõrd isuäratav oli pannilt kerkiv aroom ja kuuma lihatüki eest oleks võinud ilma kahju tundmata pool rootsi kuningriiki soomlastele anda.

Liha kõrvale oli varem küpsenud idee pakkuda kartuli tampi ehk meie mõistes purustatud kartulit, millele ei ole lisatud kuuma piima/koort ja mida ei ole mikseriga õhuliseks töödeldud ja hiljuti mahe poest leitud idandatud musta quinoad ehk hanemaltsa. Tegemist on Lõuna-Ameerikast (Andidest) pärit teraviljaga, mida kohalikud asukad on juba umbes 6000 aastat usinalt tarvitanud. Peale mõningast katsetamist leidsime, et seemned maitsesid vägagi meeldivalt, kaugelt oli tunda pähkli maitset ja see sobis väga hästi kokku meie mõttega. Paljas kartulitamp oleks lamba juures pisut vallasvaese ossa jäänud, kuid nüüd kui kartulile oli toeks jõulisem kaaslane, olid nad lambaga võrdne paar.

Nüüd aga kastmest, sest mis särisev liha see ilma korraliku kastmeta on. Ütlevad ju ka prantslased, et kaste teeb toidust toidu- kas nad just nii maalähedaselt seda ütlevad, kuid mõte jääb igal juhul samaks. Meie viimase aja vaieldamatuks lemmikuks kastmete vallas on sea- ja looma kontidest keedetud puljong, mille vaiksel tulel laseme kokku keeda. 3-4 liitrist puljongist jääb lõpuks heal juhul 3-4 supilusikatäit kastet. Nimetame seda peenelt demi- glase´ks, mis küll meie kõnepruugis taandub lihtsalt puljongist tehtud kastmeks. Tegemist on prantsuse köögist pärit paksu, intensiivse maitsega läikivpruun kastmega, mida pakutakse liha või linnulihaga või kasutatakse teiste kastmete põhjana. Üldjuhul valmistatakse see kanget lihapuljongit kokku keetes ehk paksendades. Kastmele lisatakse hakitud maitseköögivilju, tomatipastat, Madeirat või šerrit ning redutseeritakse veel kord. Meie jätsime tomati ja Madeira sedakorda ära (meie arvates on madeiral kuivatatud ploomi maitse) ning lisasime Madeira asemel lõpuks kuivatatud ploome ning värske tüümiani oksa. Kuivatatud ploom andis kastmele mõnusa suitsuse ja magusa jume, tüümian aga üllatas meid sedakorda oma tõeliselt mõnusa mekiga. Meile arusaamatul põhjusel pole siiani seda tüüakat ja puist ürti raatsinud kasutada, kuivatatud kujul ei tihka seda küll väga toitudesse panna, kuid värskena julgeks seda nüüdsest kasutada küll. Kuigi me näitasime taaskord üles allumatust ning tegime kõrgesti austatud demi-glase´st oma versiooni, usume, et prantslased ei pahanda, sest lõpptulemus oleks kindlasti ka neid rahuldanud või vähemalt nii on meeldiv mõelda.  Meie poolt tehtud lammas igatahes ei pahandanud, kui teda kastmesse sai kastetud ja siis ümina saatel suhu sai pistetud.

Taaskord viskame üles ühe loosungi, et kellel vähegi aega ja tahtmist tehku ise puljongi ja kastmete põhjad. Asi on küll aeganõudev ja sellel tootel ei ole suurfirmade reklaamikampaaniaid, kuid tulemus on seda mitmekordselt väärtuslikum. Külmkapis peab olema alati üks kilo kvaliteetset koorejäätist ja täpselt samamoodi peaks olema külmikus alati üks paras kamakas redutseeritud puljongit. Supid, pajaroad, kastmed jne. kõik saavad sellest ainult kasu ja eelkõige saab kasu sööja, kes endale sellega teene teeb.

Retsept – Punase tšillipastaga röstitud lamba sisefilee

Read Full Post »

Tšillipipra, mee ja sojakastmega glasuuritud lõhekuubikud wasabimajoneesi ja basiiliku kaaviariga

Ühes klassikalises ja hästi lõppevas muinasjutus on tavaliselt valikuid või tegelasi kolm, olgu siis lugu kolmest vennast või kolmest põrsakesest ja tavaliselt on ka valikuid ning soove kolm. Selles noodis edasi helisedes otsustasime, et kui kaks esimest kirjutist on kalast nimega Lõhe, siis paneme kolmanda kirjutise kah kalast nimega Lõhe ja peale seda teeme väikese puhkuse mereelanikest või kui ausam olla siis Lõhest.

Eelmine postitus sai tulenevalt imekenast päiksepaistelisest ilmast selline suvine, õigemini kreekalik, siis sedakorda päikest ei ole ja seadsime oma suuna suvaliselt Jaapani ja Hiina poole. Kõige aluseks kujunes sedakorda soov mökerdada kokku roheline pasta alias wasabi pasta ja majonees. Miskil arusaamatul põhjusel tekib vahel vastupandamatu soov seda õlist-munast-hapust-sinepist kokku segatud kastet mekkida ja kui natuke sinna juurde veel rohelist pulbrit lisada siis on vastupanu osutamine veelgi keerulisem. Sestap ei hakanud me oma ürgsete soovide vastu võitlema ja segasime kastme kokku. Siinkohal vahemärkusena, et kui keegi on omandanud kaubandusest wasabi pulbri siis seda otse majoneesile lisada ei ole kõikse parem idee, nimelt ei suuda pulber iseseisvalt majoneesiga seguneda ja tulemuseks on jahune majonees, milles ainult kohati tunda rõikalise särtsakat mekki. Nagu vist oli juba aru saada, siis oleme meie selle ummiktee sirge seljaga läbi kõndinud ning selle võrra jälle targemad. Seega enne majoneesi wasabiga segamist, tuleks tilga veega pulber pastaks hõõruda ja siis lisada majonees. Peale seda kui kastmega olime ühele poole saanud, tuli mõelda, et mis edasi. Vägisi kiskusid mõtted taas sushi juurde ja kui silmad vidukile tõmmata ja keedetud riis juurde mõelda siis tegelikult ongi tegemist pisut mugandatud sushiga, õigemini sushi elementide kasutamisega- kala, sojakaste, wasabi- pühast neliainsusest on ainult riis puudu.

Igatahes otsustasime, et riisiga seekord mängima ei hakka,  katsime kala magus-terava kuuega ehk glasuurisime kala meest, sojakastmest ja tšillihelvestest tehtud kastmega. Kastme ajaloolisest taustast niipalju, et see sündis kunagi krevettide glasuurimiseks aga kui veel kaugemale minna siis on tegemist hiinapärase pardi marinaadiga, nimelt meest ja sojakastmest tehtud seguga marineeriti parti enne küpsetamist ja kasteti seguga küpsetamise ajal. Siis tuli part sellise mõnusa magus-soolase maitsega. Pisikese muutmise tulemusena on saanud pardile mõeldud marinaadist krevetile ja kalale glasuur. Et kala mitte üleliia läbi küpsetada tuleb glasuur eelnevalt kokku keeta, vastasel juhul kipub kaste kalalt maha valguma ja kala üleliia läbi küpsema. Kui kaste on piisavalt paksuks muutunud siis mõneks sekundiks kala kastmesse ja siis pannilt ära, kala peaks jääma selline õrnalt küpsenud. Kui tundub, et me oleme metsalised, et sööme ainult pooltoorest ja toorest kala ja käime mööda kööki lõuad verised siis tegelikult asjalood nii hullud ei ole, me oleme kodus ka täitsa läbiküpsenud asjade tegemistega. Lihtsalt teatud kalad sobivad ka toorena suurepäraselt ning tõenäoliselt oleme hetkel oma ideedes tulevase inuitide söömingu mõju all, kus värske tooraine on suures aus.

Kolmandaks komponendiks selle roa juures on basiiliku seemnetest tehtud kaaviar. Looduskaitsjatele peaks see asi eriti mokka mööda olema, sest terve ports tuuralisi jääb alles ja peen kaaviar on siiski laual. See kaaviari jutt kehtib muidugi ainult sellisel juhul, kui eelnevalt ei ole kaaviari süüa saanud, mõne kergeuskliku petab esialgu ikka ära. Tegemist on taaskord ühe lihtsa nipiga, mille peale on tulnud maamuna üks parimatest kokkadest, nimelt Ferran Adria´. Basiiliku seemned pannakse suhkruvette ja mõne aja pärast moodustub nende ümber selline hallikas kest, eemalt vaadates võib seda kaaviariks pidada küll, seega on tegemist taimetoitlasest inimese kaaviariga. Meie lisasime veel ka omajagu ingverit ja surtsu laimimahla, et särtsakas kuues kalale ja wasabi majoneesile oleks ikka kaaviari näol tõsine konkurents.

Ühe lausega öelduna on tegemist sellise parajalt vürtsika suutäiega, mida oleks mõistlik mekkida väikeses koguses ja võimalikult menüü alguses. Vürtsid ergutavad meeldivalt maitsenäsasid ja kui esialgne jaanipäeva tulekahju on suus taandunud siis järgnevad road peaksid maitsma jumalikult.

Retsept – Tšillipipra, mee ja sojakastmega glasuuritud lõhekuubikud wasabimajoneesi ja basiiliku kaaviariga

Read Full Post »

Isuärataja ouzos marineeritud lõhest, päikesekuivatatud tomatist, toorjuustust, kapparitest ja apelsinist  koos pitsi külma ouzoga

Hetkel oleme kalaroogade lainel. Tõenäoliselt seetõttu, et meile sattus üsna hea värske kala ja sellest kannatab omajagu uhkeid söögipalasid meisterdada ja kindlasti ka seetõttu, et kala on hea. Kui mälu nüüd ei peta ja kunagi kuskilt kuuldud info tõeseks osutub, siis esmaspäeval-teisipäeval ei tasu poest kala osta, kuna kala tuuakse poodi neljapäeval siis on tõenäoliselt letis olev kala nädala alguseks üksjagu vana, kuid see võib olla ka väga vabalt linnalegend Brežnevi ajast.

Igatahes kui tulla nüüd seekordse retsepti juurde siis esimese hooga pidime kala ära marineerima viinas, kahjuks ja häbiks peab tunnistama, et majapidamises leidus ainult poolik pudel sokiviina ja peale mõneminutilist kaaluta olekut leidsime, et tervise huvides, me sokiviina ei raiska. Kes teab, millal mõni gripp, sea-linnu-looma-kala või mis iganes gripp meid ei ründa ja siis viinastest sokkidest kindlasti rohkesti kasu. Kappi sukeldumise tulemusena aga leidsime pudeli Ouzot, mis tundus asja kuidagi ära ajavat sellel raskel hetkel. Tegemist kreeklaste napsiga (96% viinamarja veinist valmistatud piiritus, mida maitsestatakse aniisi, tähtaniisi, koriandri, nelgi, kaneeli ning muude salapäraste vürtsidega), kelle vennad on pastis, sambuca, raki ja tõenäoliselt veel mõned, kuid hetkel pole tegemist suguvõsa kokkutulekuga ning piirdume kolme kuulsaima vennaga. Mõeldud tehtud, kala sai paraja pitsitäie aniisiviina, soola ja pihuga muid aineid juurde ning lükkasime marineeruma. Küsimus tekkis aga selles, kui kaua peaks kala viina-soola segus hoidma, kuskilt loetud infokillu kohaselt  oleks pidanud kala marinaadis olema 24 tundi. Meie arvasime seda aga liiga paljuks ning seetõttu sai sedakorda kala puhtalt kadedusest ja ka ajapuudusest ainult mõneks tunniks ouzo seltsi pandud. Ja me ei usu, et seltskonna üle oleks põhjust olnud nuriseda. Kuna tegemist on isuäratajaga siis eeldasime, et sööma hakkaval inimesel on kõht tühi ja ka lõualihased veel puhanud ning närimisega ei tohiks probleeme olla.  Seega otsustasime kala mitte küpsetada. Kaugem põhjus on muidugi soov säilitada kala puhas maitse, millele sekundeeriks sool ja kaugelt-kaugelt-kaugelt aniis (kellele toores kala ei ole mokka mööda võib lasta kiirelt kala üle panni aga ainult mõneks sekundiks).

Ouzo viis mõtted loomulikult kohe Kreekasse, mistõttu hakkasime siis oma filmide, raamatute ja reiside põhjal fantaseerima, mis võiks olla kergelt jommis kala lisanditeks. Kuna kreeklaste kuulsaimat juustu ei tahtnud sedakorda kasutada siis kombineerisime ise juustusegu, me ei ole küll grammigi veendunud, et kreeklased meid selle isemökerdatud juustu tõttu nt streigiga ei ähvardaks, kuid õnneks pole meil olümpiamänge kavas niipea korraldada ja küll nad pühaduse teotuse selleks ajaks unustavad. Kasutasime oma juustusegu tegemisel vahustatud munavalget, surts ouzot, päikesekuivatatud tomatit (õlis seisnud). Munavalge vaht on üks tänuväärne materjal, tegemist on hea õhu hoidjaga (munavalge vaht pole ju miskit muud kui õhu sidumine munavalgega) ning kui väga usinalt juustu ja munavalget ei sega tuleb segu meeldivalt kerge ja õhuline. Kappari õisi sai pandud happe eesmärgil, et oleks aniisil ja soolal pisut ka vunki juures ning apelsini tükid olid kogu selle soola ja aniisi leevendamiseks. Ja kindlasti kuulus komplekti mõned röstitud aniisiterad, tilk oliiviõli ja pits külma-külma ouzot.

Kui päike kenasti tuppa paistab, taustaks mängiks Mikis Theodorakis´e Zorbas ja võlgade tõttu pole soe radiaator külmaks muutunud siis võib-olla suurepärase fantaasiaga inimesed suudaksid seda toitu süües ennast ka Kreekasse manada.

Tehke proovi, vaadake kas õnnestub.

Üksik istuja merd silmitsemas, vahetult peale mõnusat kõhutäidet paari sammu kaugusel asuvas restoranis Kreeta rannikul, kus kohalikud selle sama isuäratajaga oma maitsemeeli erutada laseks, kui neil ainult võimalus oleks….

Retsept – Ouzos marineeritud lõhe

Read Full Post »

Madalal kuumusel küpsetatud lõhe külma Tom Kha Pla supi ja Matuu kastmega

Blogi esimeseks sisestuseks otsustasime valida kala nimega Lõhe. Supp sinna juurde tuli juhuslikult, esialgne külm piimavaht aedviljadega muutus justkui iseenesest kookoskooreks ja sealt edasi juba tuli sellised Tai pärased nüansid nagu kalakaste, laim, tšilli, sidrunhein jne. Riisi teema tuli Heston Blumenthali tegemisi jälgides, sest mõtlesime juba pikemat aega, et kuidas selline puhevil riisitera maitseb, õigemini kas me selle asja tegemisega kodustes tingimustes hakkama saame. Seega panime kõigepealt sihiks jõuda paremale, kuid jõudsime hoopis vasakule. Kui kokanduses oleks kah mingi võimalus GPS kasutada ja tagantjärele vaadata, kuidas punktist A punkti B jõutakse, siis oleks seal üks tõsiseltvõetav lõngakera, mis jookseb ikka väga muhedalt siia sinna, risti-rästi. See ongi meite suurim viga, esialgsest kavandatavast roast ei jää lõpuks just ülearu palju alles, sest kokkama hakates tuleb igatsorti peenikesi ja kavalaid mõtteid pähe ja kui veel tegemise ajal juhtud vaatama mõnda suuremat sorti kokandusgeeniuse üllitist siis mõte paneb kontrollimatult kosmosesse. Ainuke mis sel hetkel piiri ette paneb on töntsid sõrmed, mis lihtsalt ei jaksa fantaasiale järgi siblida (olgu esivanemad selle eest tänatud) ja vähene aparatuur köögis, muidu oleks vist kuri karjas ja kõht pidevalt tühi. Igatahes esialgsest mõttest erineb lõppsaavutus nagu püksid särgist, sest kohe kindlasti ei olnud esialgu plaanis suppi teha. Küll aga oli kohe esialgu plaanis kaste lasta läbi sifooni, mis annaks kastmele sellise eriliselt meeldiva õhulisuse ning muudab kastmes oleva rasva sametiseks ja kuna kookoskoor muutub jahutades kaheks- rasvaseks koore osaks ja vedelaks vee osaks, siis pidi mingi trikiga saama need kaks osa omavahel ühtseks. Siinkohal tuli meile appi maamuna esikokk oma meeskonnaga, kes on loodusest välja otsinud sellise peene aine nagu Iota. Tegemist on punasest vetikast saadud tarretava ainega, mida on leitud eelkõige Indoneesiast ja Filipiinidelt. Tekstuurilt on Iotaga tehtud tarretised pehmed ja elastsed, kuid samas vahustamiseks on selline tarretis suurepärane.

Hiljem hakates uurima mis selle supi nö nimeks võiks saada ning idamaade retsepte sirvides torkas, et tegemist on kergelt muudetud ja modifitseeritud Tom Kha Pla supiga. Supi saamislugu on seega sama segane nagu ürgollusest elu tekkimine ehk siis puhas kokkusattumus.

Kala teema suutsime aga sirge seljaga lõpuni viia.  Sushi austajatena ei põrka me iseenesest ka toore kala söömisest tagasi, kuid teadlased väidavad, et tänu küpsetatud toitudele said meite esivanemad konkurentsieelise muude inimlaste ees ja kuna me seda eelist ei taha kaotada siis otsustasime, et lõhume seedimise parandamise huvides mingi osa kollageenikiudusid ära. Kala kollageenikiudude lagunemine algab tarkade inimeste väitel temperatuuril 40C ja lõpeb 75C ja kõige intensiivsem on protsess 65-75C juures. Meie väga purustatud kollageeniga kala ei tahtnud ja kuna väidetavalt maitsva kalatoidu saamiseks tuleb kala pigem madalal temperatuuril ja pikema aja vältel töödelda siis meie küpsetasime kala 40-45 kraadi juurde. Suured isandad kokandus Olümposel nagu Keller ja Blumenthal kasutavad madalal kuumusel küpsetamisel vaakumit ja veevanni, mis võimaldab temperatuuri väga täpselt määrata ja kogu küpsetamise vältel hoida. Meil selliseid võimalusi hetkel veel ei ole, mistõttu tuleb kasutada traditsioonilist elektriahju ning  sauna termomeetrit (ahju temperatuuri näitajatel on oma arusaam temperatuurist) ning vältimatuks abimeheks on tavaline kell. Sõltumata meie väikestest tehnilistest võimalustest jäime kalaga enam vähem rahule, sest meie õnneks või õnnetuseks ei ole me saanud maitsta suurte isandate valmistatud kala.

Nii nüüd on aeg öelda: Soovitame soojalt, täitsa hea supp suvisel ajal ja kui panna surts rohkem tšillit siis sobib ka talvel sooja andjaks, joogiks pakume hetkel külma kerget õlut, sest veiniasjatundjatega ei saanud mahti sellel teemal suhelda. Proovime tulevikus seda viga jõudu mööda parandada.

NB! Puhvis riis on suurepärane aseaine popcornile, peaks vist kinodele saatma ettepaneku, et valiku suurendamise huvides ja et ka popcorni eitajad saaksid midagi rasvast ja krõbisevat kinos süüa, tuleks puhvis riis kinode menüüsse võtta.

Retsept – Madalal kuumusel küpsetatud lõhe külma Tom Kha Pla supiga

Read Full Post »