Laimi sorbett külma ananassi supi ja vaarika colis´iga
Kuna me suuremat sorti magusa sõbrad enam ei ole, siis on magustoidud alatisteks peavalu põhjustajateks. Mitte, et meile magus ei meeldiks aga lihtsalt hea soolane suutäis on teinekord ahvatlevam ja mis on ahvatlevam, see pakub ka rohkem huvi. Aga seekordse magustoidu idee sündis kolmest ahvatlevast mõttest-midagi külma, mis ei ole jäätis, miski mõnusalt värske magus supp ja vaarika kaste-, mis keerlesid ja keerlesid, kuni ühel hetkel lihtsalt kokku trehvasid ja vaimusilmas magustoidu moodustasid.
Et kõik ausalt ära rääkida peame alustama sellest, et sattusime oma otsingute käigus Pedro Subijana nimelise koka restorani Akelaŕe kodulehele. Lahke mehena oli ta osad retseptid kenasti kodulehele üles pannud ja nii me leidsime magustoidule selle vajaliku selgroo- sidruni sorbeti-, mille ümber siis lihaskonda kasvatama hakkasime. Tegemist oli külma asjaga, mis ei ole jäätis, seega sobis mõttega nagu valatult. Retsepti vaadates tekkis suus juba päris halvavalt magus tunne, sest ainuüksi veest, portsust suhkrust ja tilgast sidruni mahlast koosnev magustoit tundus sellele mõeldes magus-magus-magus. Arutasime asja ja leidsime, et parandame magus-magus olukorda pisut sellega, et lisame laimi mahla rohkem, kui esialgne retsept seda ette nägi ja toetamaks Eestis kiratsevaid legaalseid alkoholitootjaid panime mehise punnsuutäie jagu ka džinni. Peab kohe tõe huvides ütlema, et nende vangerdustega me küll oluliselt ei tõstnud alkoholi läbimüüki (vähemalt sellel päeval) ja suhkru magususe vastu olid need abinõud kah pisut liiga kergekaalulised. Need inimesed, kes söövad vähemalt 3 lehmakese kommi järjest, ilma, et tekiks vastupandamatu soov heeringat vahele näksida, peaksid selle sorbetiga rahule jääma. Meie kuulume küll nende heeringa näksijate hulka, kuid jäime kah enam vähem rahule, vähemalt esimese kahe ampsu osas, rohkemaks ei olnud esialgu julgust.
Kuna kaks kolmest komponendist olid nüüd olemas, sest purustatud vaarikad olid kapis olemas, sorbett oli kah olemas ja kogu masinavärk liikus selles suunas, et peaks serveerima hakkama. Nüüd tuli imekiiresti leida ka lahendus magusa supi osas. Ja sellel hetkel see kasulik kokkupõrge sündis. Pool aastat tagasi täitsa juhuslikult tekkis ühte ananassi vaadates idee, et laseks selle saumikseriga lihtsalt püreeks, et ei juhtuks nagu vahel ikka juhtub, et ananassi süües muutuvad suunurgad vähe hellaks. Kas siis selle pärast, et ananass on sedavõrd hea, et sõltumata tüki suurusest ajad oma lõuad nii laiali, et ähvardavad pea küljest ära tulla või on probleemiks ananassis olevad peenikesed happed, igatahes selle pisut ebameeldiva tunde vältimiseks tekkis ananassipüree. Püree valmides oli üks mure lahendatud, kuid juba oli uus murepilv peakohale kerkinud, jube kummaline mudru jäi suhu, kui mahl koos viljalihaga oli kõrist alla vajunud. Sellest puisest mudrust lahtisaamiseks asusime püree kvaliteeti sõelaga parandama ja tulemuseks oli meeldivalt mahe ja õhuline ananassi viljalihaga supp. Kui nüüd veel saumikseriga pisut selles supis vuristada siis muutub supp veelgi õhulisemaks ja seda ilma igasuguste sifoonide ja muu keemia kasutamiseta. Mis veel eriti hea, supp säilitab päris pika aja oma õhulisuse ja kuju, mis teeb ta serveerimise mõttes suurepäraseks tooraineks.
See magustoit sobib kõikse paremalt loomulikult soojal suvel söömiseks, kui kere ootab pisut magusat ja samas miskit külma. Kuid, et suvel kindla peale minna siis tuleks hetkel juba see magustoit läbi proovida.
Retsept – Laimi sorbett külma ananassi supi ja vaarika colis`iga