Genoise aux pommes, ingveri kreem, sooja mango salati, värskete maasikate ning rosina-vanilje siirupiga
Seekordse magustoiduga saab viimase nädala magusalaviin otsa, vähemalt mõneks ajaks, kõik keelel olevad näsad on kergekujulise magusamürgituse ohvrid, kuid sellest hoolimata lööme viimase naela kah mürtsuga sisse. Magustoidu triloogia kolmas osa on kummardus uue maailma ühele hetke kuulsaimale kokale. Kellele see midagi ei ütle, siis väikseks vihjeks niipalju, et tegemist on The French Laundry peakokaga ehk siis Thomas Kelleriga. Tegemist on tõeliselt huvitava kokaga, mitte, et me teda isiklikult teaksime, kuid tema retseptid ja toitude pildid, mis esialgu tunduvad kuidagi igavad ja väheütlevad, muutuvad aja möödudes uskumatult põnevaks. Igatahes, kui me esialgu tema raamatu „Under pressure“ kätte võtsime siis tundus midagi kolisevat, vägisi tuli tunne peale, et oleme ostuga ämbrisse astunud. Kuid olgu see meile õpetuseks, esimene hinnang võib vägagi ekslik olla.
Thomas Kellerist veel niipalju, et tema on üks pioneeridest kokandusmaailmas- nimelt on tema põhiliseks toiduvalmistamise viisiks „keeta“ kindlal temperatuuril vaakumisse tõmmatud toiduaineid. Igale toiduainele on kindel küpsetamise aeg ja äärmiselt täpselt määratletud temperatuur.
Aga magustoidu juurde tulles siis Thomas Kellerilt on inspiratsiooni saadud magustoidus esineva koogi retsept osas, mida pisut oma võimaluste piires mugandasime ning ingveri kreem on samuti tema retsepti põhjal tehtud, aga nagu ikka siis väikese muudatusega.
Koogi põhi on tõeline magusasõbra unistus, meie katsealused, kes seda kooki paljalt proovisid olid mõneks hetkeks täiesti sõnatud, magusa plahvatusega kaasnenud lööklaine lõi tõenäoliselt häälepaelad tummaks. Peale lühiajalist vaikust, suutsid kõik ennast koguda ja uuesti rääkida. Seega ei ole tegemist permanentselt vaigistava koogiga ehk kes soovib kedagi mõneks hetkeks vaigistada võib julgelt seda kooki teha- retseptile võib kolmandiku osa suhkrust juurde panna, sest täpselt niipalju me võtsime esialgsest suhkrukogusest maha. Me kahtlustame kohe alguses, et kellegi karvane käsi oli suhkrukoguse meelega suureks ajanud, tõenäoliselt mõni pankrotiohus suhkruroo istanduse tegelane või krutskeid täis trükkal, mistõttu ettenägelikult vähendasimegi suhkru kogust.
Ingveri kreemist niipalju, et lõpptulemus oli mõnus, kuid sellega mässamine on omajagu kunsttükk, mis aga ei tähenda seda, et peaks selle tegemisest loobuma. Meie täiendasime retsepti munavalgega, mida originaalretseptis ei olnud, meie ponnistusi mitte millekski pidanud kreem otsustas, et ta ei muutu nii vahuliseks nagu vaja. Kangekaelsuse murdmiseks kasutasimegi munavalge vahtu, olgu siinkohal öeldud, et see töötas.
Omaloomingu juurde tulles, peame mainima, et meie poolt tehtud siirup ei ole just kah magususe osas tagasihoidlikkuse eeskuju, sest mis siirupist me räägime, kui see magus ei ole. Aga hirmus soov oli suhkrule rosinaid lisada, pidi südamele hirmus kasulik olema ja eks meiegi taha ju tervist hoida. Siirup sai rosinalt lisaks kasulikkusele veel väikse näpuotsatäie sellist vängemat viinamarjasuhkru mekki juurde, kuid päris vinti me siirupiga üle ei keeranud, lisasime tasakaalustamise huvides pisut ingverit, mis vähendas magusust.
Mangoga otsustasime seekord pisut karmimalt ümber käia, sulgesime mango vaakumkotti ning pistsime kuuma vette, eesmärgiks oli proovida koduste vahenditega Sous-Vide stiilis asju teha. Meie õnneks ei ole me õige tehnoloogiaga tehtud mangot proovinud, seega jäime me oma kätetööga suures piires rahule, küll aga tuleb sellise koduse küpsetamise viisi juures kasuks osavad näpud, sest temperatuuri hoidmiseks enam vähem ühel tasemel, on vajalik pidev pliidiga mängimine.