Seenepalavik, mis tavaliselt tabab meid sügisel, kui esimesed puulehed maas ootavad huumuseks saamist ja mets lõhnab niiskuse ja seente järele, on meid seekord tabanud kevadel. Seenepalaviku tundemärgid on pidev soov kummikuid kanda ja metsas igat ruutmeetrit nagu oma viit sõrme tundma õppida. Päris kummaline tunne, kui aus olla, sest pole ju harjunud kevadel, peale Leedus kasvatatud šampinjonide ja austerservikute, miskit värsket seent saama ja veel vähem kevadel nina maas mööda metsa patseerima. Aga selle aastane üllatuskülaline aias- kuhikmürkel- on seni varjus olnud kevadkorilase geenid ellu äratanud. Ja seda nii rängal moel, et tekkis vahepeal idee minna metsa kevadseeni korjama, kindlasti on metsas hetkel veel paljugi muud põnevat nagu hapukas jänesekapsas jne, kuid ilmselgelt oleme me seenelainel.
Aga me ei ole veel jõudnud, seetõttu korjasime veelkord aias olevad kuhikmürklid kokku ja tegime kaks rooga, ühe supi ja ühe seenekastme. Sedapuhku panime kaks retsepti kokku, pelgasime, et muidu hakkab meie elektrooniline mälu vägisi mürkli autobiograafiat meenutama, sest jõuamegi ainult kuhikmürklitest kirjutada ja muud põnevad asjad jäävad kajastamata.
Aga tulles retseptide juurde, peab märkima, et mõtlesime teha midagi kiiret ja lihtsat, ehk siis ei hakanud väga 
peenikeseks oma ideid ajama. Esimese retsepti kaugeks elluäratajaks oli kunagi nähtud risotto serveerimise nipp, kus peakokk pani paar lusikatäit riisipudru taldrikule ja hakkas taldrikut alt toksima. Toksis seni kuni kogu riisipudru oli ühtlaselt taldrikul, ehk siis meie arusaam, et risotto peaks olema suhteliselt kuiv moodustis keset taldrikut ei pea paika. Kuna serveerimise mõte oli paigas aga riisi ei tahtnud serveerida, otsustasime kartulipudru kasuks. Tegime kartulipudru vähe vedelama, kui tavaliselt, vastasel juhul oleks vist sõrmed poole lühemaks toginud või oleks taldrik lõpuks purunenud ning kevadise nüansi ja väikese värvi mõttes lisasime varsselleri mahla ning pisikesi tükikesi. Kastmeks tegime kõige lihtsama kastme, mis võimalik. Praadisime terved seened ja lisasime koore ning paksendasime jahu-või seguga. Maakeeles jahu ja või segu on peenemalt öelduna Beurre manié, prantslased on suutnud ka sellisele lihtsale asjale niivõrd peene nime anda, et hääldamine eeldab Lauri Leesi koolitust. Aga teadmiseks, et sellist peent asja kasutatakse suppide ja kastmete paksendamisel ja kuna tegemist on küpsetamata jahuga siis pannakse seda alles supi või kastme valmimise lõpus ning osade kaupa. Jahul võtab natuke aega, et pakseneda seega on oht, et kui korraga palju paned saad ainult jahukördi, teiseks kui kohe alguses paned jahu ja või segu siis jahu kipub põhja kõrbema ja tekib kilejas kord peale, kui pidevalt ei sega.
Supp sai meil samuti koorene, küll aga lisasime pisut kartulit andmaks supile jumet ehk kasutame kartulis olevat tärklist 
supi paksendajana. Siinkohal on täitsa õigustatud kerge paralleel kisselliga, kus küll kartuli asemel kasutatakse üldjuhul kartulitärklist, kuid nö kauge sugulane ehk tärklis on sama. Seega pisut liimjas ja rammus see supp tuleb. Seened ja kartul ootab midagi juurde ning meie panime sinna pisut peekonit ning ürtidest valisime välja oregano ehk pune.
Selleks aastaks on meie mürkli saaga nende retseptidega lõppenud, täitsa juhuslikult leitud seentest nii palju muhedaid emotsioone. Sellest tingituna sai soetatud seeneraamat ja sügisel kavatseme katsetada vähe laiemalt erinevaid seeni, loomulikult kui seeni metsast leiame ja julgus meid maha ei jäta. Aga seniks soovitame julgelt kevadisi söögiseeni süüa, soovitus ei laiene hetkel kogritsalistele nende osas pole me veel selget seisukohta suutnud kujundada-vägisi meenutab kogritsa söömine „vene ruletti“ ja selle soovitamine kipub vist kriminaalseks minema.
Retsept – Kuhikmürkli püreesupp ja Kuhikmürkli kaste kartuli-selleri püreega
maido
oodinogar