Küpsetatud Solanum tuberosum ehk kartul

Viimasel nädalavahetusel oli suurepärane suvine ilm ning meil oli iganädalalõpu võimalus maal müdistada, seega seadis kohavalik ja ilm seekord meie tegemistele raamid ette. Esiteks oli liiga palav, et oleksime tahtnud grillida või suitsutada, aga ei olnud veel mitte nii soe, et me ei oleks tahtnud oma panust ilma soojenemisse anda ja tegime suurejoonelise jaanipäeva eelmängu ja süütasime kaks lõket. Teiseks ei olnud me ettevalmistunud selleks, et midagi väga aeganõudvat teha ja kes see siis ilusat tööilma ikka kokkamisele raiskab aga miskil moel oli vaja korisevat kõhtu vaigistada, seega valisime lihtsa tee, tegime küpsetatud kartuleid.

Olgugi tegemist äärmiselt lihtsa roaga, on asi tegelikult väärt maksimum hindepalle. Me ei ole veendunud, et just meie kauged esivanemad on selle suurepärase idee autorid, kuid kindlasti olid nad selle idee usinad kasutajad, sest küpsetatud naerid kuulusid meie esivanemate igapäevase toidu hulka ja kui kartul naeri asemele tuli siis sai ka temale osaks tuhas küpsetamine. Kui aga Solanum tuberosumist elik kartulist-kardulast-tuhlist-maaubinast, lähemalt rääkida, siis tegemist on Kesk- ja Lõuna-Ameerikast pärit maavitsaliste sugukonda maavitsalise perekonda kuuluva taimega. Mida on umbes 4000 aastat kasvatatud, vähemalt nii väidavad teadjad inimesed. Teinekord on vallutajatest ka kasu, nimelt tõid kullahimulised konkistadoorid kartuli Euroopasse, see juhtus kuskil 16. sajandil. Kui esialgu võeti kartulit rohkem ilutaimena siis peale 100-150 aastast ilu hindamist sai uudishimu ja nälg võitu, kartulit hakati sööma. Iseenesest on täitsa muhe mõelda, et ka tänapäeval oleks kenad lillepeenrad täis kartulivarsi ja aednikud palehigis nende eest hoolitsemas ning peened kavalerid kartuliõisikuid oma südamedaamidele kinkimas. Aga igal juhul, keegi näljane või siis inimene, kes nägi, et indiaanlased neid söögiks tarvitasid, otsustas, et aitab ilust ning pragmaatikuna võttis ja pani ilu patta. Meie maale jõudis kartul kuskil 18. sajandi keskpaiku ehk ligemale poolteist sajandit hiljem, kui eurooplased kartuliga tuttavaks said (taaskord tõestus, et oleme pisut Euroopast kogu aeg maas olnud), samas olime meie kohe teadlikud sellest, et kartul süüa kõlbab ning ei oodanud üle sajandi, et see teadmine meile kohale jõuaks (tõestus, et me oleme eurooplastest kiirema taibuga). Suurema hoo sai kartuli kasvatamine 18. sajandi teisel poolel. Igatahes olgu selle asjaga nagu on, kartul on väärt mugul, mida kõlbab igatpidi söögiks valmistada.

Peale seda kui eeljaanituli oli oma kuumusest enamuse kaotanud ja suutsime lõkkele läheneda ilma, et kulmud kaduma läheksid, panime kartulid söe ja tuha segusse. Hoidsime maaubinaid seal umbes 45 minutit ning siis peale pisikest päästeaktsiooni saime söödavaks küpsenud kartulid kätte. Tõeliselt head on kartulid soojast peast, kui juurde pandud külm taluvõi sulab ja kartuli mahlaseks teeb. Kellel väga kõrget rõhku soontes ei ole see võib soola lisada, et nö suutäis tummisem oleks, kuid küpsetatud kartul sünnib ka ilma soolata imehästi süüa. Kes raatsib võib veel pisut värsket tilli või muud värsket ürti lisada, saab veelgi suurema maitsenaudingu osaliseks. Meil värsket tilli käepärast ei olnud seega kasutasime lisaväärtuse andmiseks salveid ja klassikuid tsiteerides ütleks, et: „Pole paha“.

Igatahes kellel vähegi võimalust ja pisutki viitsimist tulega mõnda aega mässata kasutage hetkel olevaid suurepäraseid võimalusi ja tehku vanadest kartulitest küpsetatud kartuleid.