Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for 8. juuli 2010

Me ei ole vist enam kuigi originaalsed, kui hõikame, et käes on maasikate aeg. Aga sellest hoolimata me hõikame, et meie oma maasikad on nüüd lõpuks täitsa söödavad ning imelised poola või hispaania punased asjandused lõplikult välja tõrjutud. Kui kedagi huvitab siis üks tunnustamata maasikaekspert ütleb, et kõikse parem maasikas on Bounty nimeline sort. Turult sellenimelist maasikamarja meil saada ei õnnestunud, pidime leppima pisut teise perekonnanimelise maasikmarjaga, kuid sellest hoolimata maitses mari hea ja täitsa maasikaselt.

Aga jõudes seekordse toiduni, sukeldume juba ei tea mitmes kord mälestustesse. Kunagi lapsepõlve sumedas suves rääkis meie jõulisem esivanem, et kõige parem suvine maius on värske talupiim purustatud metsmaasikatega. Seda isegi proovinuna võime kinnitada, et tegemist on tõeliselt hea maiustusega ja siinkohal avamegi pisikese sarja suvistest maasikatega katsetamistest, ei julge lubada, et asi lõppeb kahe-kolme retseptiga, sest igasugu kiiksuga asju juhtub suvel. Aga avalöök kukkus välja nagu selleaastane vuti meistrivõistlused, sihiti väravasse, kuid pall sattus kõrvaltribüünile. Metsmaasikast ja piimast jäi ainult maasikas ja sedagi mitte purustatuna vaid viiludena ning metsmaasika asemel väikese põnni rusikasuurune aedmaasikas. Metsmaasikat ei tahtnud turult osta, esiteks on plaan minna korilusega tegelema oma maale ning teine ja võib-olla määravam põhjus oli see, et vanem daame, kes meile seda maasikat soovis müütada nägi meis linnavurlesi ja tahtis meilt ilmselgelt naha ikka korraliku varuga üle kõrvade tõmmata. Seega kõiki asjaolusid arvestades leppisime seekord vähem lapsepõlve maitsete edasiandmisega ning asusime koogikese kallale.

Palav ilm on põhisüüdlane selles, miks meie komponendid enamus on külmad, kokapoisid üldiselt ei saa jääkott peas lesida või hoida jalgu jahedas vees, seega jääb neil kuuma pliidiraua või ahjuukse juures madalal kuumusel ning omas mahlas küpsedes ainuvõimalikuks lahenduseks mõelda ennast innuitide iglusse ja teha mõned külmad toidud.

Teinud valmis koogipõhja, panime selle sügavkülma, eesmärgiks oli anda järgmisele kihile pisut nö armuaega, et külmutatud jogurt kohe sulama ei hakkaks. Kuna tegemist on õhulise koogipõhjaga siis pole hirmu, et kook muutuks kõvaks känkraks ning isegi kui see kohe külmast võtta sünnib see süüa. Teadaolevalt külm kuivatab, mistõttu niisutasime koogipõhja apelsini likööriga Cointreau, sellest peenest liköörist on eelnevalt juttu olnud, mistõttu sellel enam lähemalt ei peatu, küll aga tulenes niisutajast koogikese lisand. Lisandiks tegime apelsinimahlast vahu. Vahu puhul kasutasime tänaseks juba maailma teiseks kokaks taandatud Adria Ferrani loometöö tulemusena sündinud Lecite. Tegemist on soja letsitiini emulsiooniga, mis meil on kättesaadav puudrina. Selleks, et tekiks vaht tuleb pulber külmalt lahustada ning siis saumikseriga pisut aega vedelikus suristada.

Maasikas ja apelsinvaht sobivad omavahel täitsa muhedalt kokku, eriti kui sõpruse sobitajaks on väike magusmõru naps. Sellele kolmikule oli vaja veel miskit juurde, et koogike oma nime õigustaks, kuna mälestustes oli maasikate saatjaks piim siis asusime meiegi piimatoodete riiuleid kammima, väljavalituks osutus maitsestamata jogurt. Vähese suhkru ja pisukese laimikoorega muutsime maitsetu täitsa maitsvaks seguks ja kuna jogurt oli liiga vedel, et sellest mingit vähegi vormilist rooga teha lisasime veel -23 kraadi külma ning saimegi koogikesele külma vahekihi.

Ütlemata lihtne ja pisut teistsugune sooja ilma peletaja, ning väike riive kunagiste talulaste maiusega, kes maalähedust ei pelga proovige järgi.

Retsept – Jahe jogurti- maasika koogike apelsinivahuga

Read Full Post »