Väisasime ühel nädalavahetusel Muhu- ja Saaremaad ning sellest tulenevalt tekkis meil idee seekord sealt kaasa võetud toidumaterjalist midagi muhedat teha. Kuna ööbisime Nasvas ja see koht lõhnas mõnusalt vetikase mere ja kala järele, siis ostlesime kohalikelt kalameestelt portsu värsket lesta. Etteruttavalt olgu kohe öeldud, et lest oli tõsiselt hea ning lestadele lisaks saadud väike tursake oli peale püüki kohe pannile panduna ning kergelt võis praetuna tõeliselt suurepärane pala. Sealt tekkis idee lestaga samamoodi talitada, kergelt võis praadida ning maitsestada minimaalselt soola-pipra ja pisikese tilga laimi mahlaga.
Tagasisõidul otsustasime aega parajaks teha Muhumaal olevas jaanalinnufarmis, nende just mitte kõikse väiksemate linnukeste nägemisest ajendatuna omastasime raha toel ühe pooleteise kilose muna. Täpsem olles, kaalus muna ei rohkem ega vähem, kui 1492 g, mis teeb kaalult umbes 21 suuremat kanamuna. Igatahes muna oli selline, et selle poolitamiseks olime sunnitud kasutama meislit, millega viimati sai betooni toksitud, seega täitsa omaette ettevõtmine see muna koore avamine. Muna purustamise ajal kangastus tahtmatult Kalevipoeg, kellele sellised munad oleksid vististi konti mööda, hea labakäega serviti kaksata ja viiest munast saaks vast isegi meie muistne hiid kergelt kõhu sisse midagi. Aga peale seda, kui muna oli jõulise tööriistade abiga alistatud tuli järgmisena mõelda, et mida sellise lasti munakogusega teha. Munavalgest oleks saanud vististi beseed teha väiksema küla nädalase magusa isu rahuldamiseks, kuid tegime südamed kõvaks ja segasime selle rusikasuuruse munakollasega rahulikult ära.
Aga nüüd lähemalt selle hiidlinnu munaga mässamisest. Kuna targemad soovitasid muna mitte keeta, sest muna keetmine võtab aega umbes 75 minutit ja munavalge ei pidavat kannatama võrdlust kanamunaga, loobusime muna ohverdamisest hommikusöögiks. Pisut interneti avarustes ekslemist ja oli selge, et teeme omletti ja kui peaks muna üle jääma siis ka väikese koogi. Meie tegime sellest munast 2 kooki, 4 omletti, millest üks oli suur ahjuvormis omlett kogu perele, ning täpselt 2 omletti jagu on veel seda muna alles. Nüüdsest alates sõltumata, kus me hommikul muna tellime, uurime eelnevalt, millise linnu munaga tegemist on, sest ühele enam-vähem normaalse söömaga inimesele on oht ühest jaanalinnumunast kerge munamürgitust saada.
Koogis oli jaanalinnumuna omal kohal, kook tuli meeldivalt õhuline ehk siis muna hoidis õhku paremini kui kanamuna, omletti puhul, mida ahjus küpsetasime tekkis samuti selline gaseeritud vee sarnane struktuur, ehk siis muna oli nagu lätlaste õhku täis šokolaad. Pannil tehtuna oli omlett parem, kuigi ka seal on jaanalinnumuna oluliselt tugevama ja mulliderohkema struktuuriga kui kanamunast tehtud omlett. Võib-olla oli asi kokapoistes, kuid meie ei soovita teha jaanalinnumunast omletti ahjus vaid pigem pannil, tuleb suupärasem.
Kalast veel niipalju, et lest pole küll ülearu rammusa lihaga kala, kuid pisut pusimist ja saab sellelt kalalt kah filee kätte. Nimelt asi selles, et kui sa omletti sööd siis kätega suust luid taga ajad on pisut ebamugav, seega tegime söögi sellise, et oleks ühendatud kaks nö pehme söögi esindajat- omlett ja puhas luudeta kalafilee. Ja vihjeks veel niipalju, et mida värskemalt saab kala pannile, seda parem on lõpptulemus.