Jätkame sealt, kus eelmine kord pooleli jäime, ehk siis mängime vähemalt veel korra maasikate ja piimaga ning lapsepõlvemälestustega. Kui kellelgi tekib küsimus, et kuidas me ikka veel häid maasikaid saime siis saladuskatte all võib öelda, et seekordne magustoit on eelmise postituses tuttava koogikesega ühel ajal tehtud. Meid tabas lisakstroopilisele kuumusele ka sõnulseletamatu suvelaiskus, mis ei lubanud peale uudiste lugemise midagi arvutis teha. Lihtsalt oluliselt mõnusam oli kuskil lainetes loksuda, kui kuumava pliidi juures mütata.
Magustoidust pajatades, tuleb kohe märkida, et selleks magustoiduks sobib kõige paremini ehe lehmapiim, mis ei ole piimatööstuses olevatest torudest läbi käinud ning kõiki oma maitsed kaotanud. Samas ei juhtu otseselt ka midagi, kui kasutatakse 3,5% poepiima, sealt on võimalik hea fantaasia korral siiski mingi piimamekk tuvastada. Meie kasutasime seekord poepiima, lisasime sellele pisukeseks maitseks ja lõhnaks omatehtud vaniljepastat. Vaniljepasta saime tänu oma sugulasele Jette´le teha, kes meid koos oma mehe Olaviga ühel kaunil kevadisel päeval üllatas kimbu Mauritiuselt pärit vaniljekaunadega. Pasta tegemiseks poolitasime kaunad ja kraapisime seemned välja ning panime vähese õliga purki aegu ootama, millal seda kasutada saab. Nimelt on ju vaniljekaunadel kombeks mõne aja jooksul oma elastsus kaotada ja siis kangetest ja kuivanud kaunadest on seda head kraami raske kätte saada.
Lisaks vaniljepastale maitsestasime piima vähese suhkruga, vastasel korral oleks vanilje oma maitsega piima maitse nö „tühjaks“ teinud ning hilisema tekstuuri huvides paksendasime piima Iotaga. Kui kogu see segu on piisavalt jahtunud ja tarretav aine Iota piima ka vähe tummisemaks teinud siis sulgesime kogu segu gaseerijasse ja panime külma.
Lisaks piimale otsustasime seekord magusainena kasutada mett, kuna mesi oma loomuliku oleku juures on sedavõrd varieeruv siis mõtlesime, et trikitame ka pisut meega ja teeme meest tarretise. Sellisel juhul ei ole oluline, kas mesi on vahepeal suutnud suhkrustuda või on selline mõnus vedel mesi nagu reklaamides. Küll aga hoidusime kiivalt mee ja liig kuuma vee kokku panemisest, sest kuskilt kaugelt kuklas kajas teadmine, et mesi kaotab oma väärt omadused, kui saab liigset kuuma. Kuna täpne temperatuur meeles ei olnud, eeldasime, et väärt kraam vast 40 C vee tõttu ära ei ehmu.
Maasikatega käitusime sedakorda suhteliselt jõhkralt ehk siis surusime nad vähese suhkruga lihtsalt puruks, mitte väga plögaks vaid selliseks parajaks, et säiliks maasikale omane maitse ja oleks ka mida pisut närida.
Ja egas sedakorda rohkem sellest magusroast pajatada ei olegi, külm piimavaht purustatud maasikatega, millele sekundeerib meetarretis.
Sooviksin samuti teada, kust oleks võimalik hankida Iota`t, sest selleta on retsept mõttetu.
Piimavahtu sellisel moel nagu siin retseptis on on jah keeruline ilma Iota´ta, võibolla želatiiniga mängides ja õiges vahekorras kasutades oleks tulemus samaväärne, kuid seda mõtet me ei ole teostanud. Aga Iota´t saab taas internetipoest aadressilt: http://www.mcc-shop.com/epages/metropolis.sf/en_GB/?ObjectPath=/Shops/61253754/Categories/Texturas/Gelieren-Gelatine-Texturas-Metil-Gellan-Gelificant-vegetal-Gelburger-agar
See retsept kummitab mind jätkuvalt ja ahvatleb järele tegema. Samas ei taha mul see kuidagi välja tulla, seega kui palju peaks võtma Iotat liitri piima kohta. Kas talitasin õigesti, kui lahustasin Iota väheses külmas piimas, segasin kogu piima hulka ja kuumutasin paksenemiseni?
Aga kui paks on paks? Pean ju saama jahtunud piima gaseerimispudelisse.
Tere Tiina,
Liitri piima kohta tuleks võtta 6 grammi Iotat.
Selle koguse lisad kogu külmale piimale ja siis saumikseriga segamini.
Edasi tuleks piim kuumutada 80 kraadini ja seejärel jahutada.
Nüüd kui piim täielikult maha jahutada siis ta tarretub ära, see aga ei takista tema pudelisse panemist.
Kui tarretunud piim vispliga segamini lüüa siis on ta jälle vedel ja saab ilusti pudelisse valada.
Kui veel küsimusi tekib siis küsi julgelt!