Loomaliha wok nuudlitega
Sportlased sõidutavad ennast üldjuhul ports aega enne võistlusi võistluspaika, et organism suudaks muutunud tingimustega kohaneda ja oleks võimelised, endast vajalikul hetkel maksimumi andma. Kuna, meil hetkel nii põrutavaid sportlikke eesmärke seatud ei ole, mis sunniks sedavõrd ekstreemseid tegevusi planeerima, otsustasime proovida kuidas aklimatiseerumine toimub läbi söömise. Ehk siis püüdsime ühe blogija kõhtu, kes on käesolevaks hetkeks juba jäätise sünnimaal (kui uskuda Marco Polo reisijuttu), ette valmistada vürtsikateks idamaade toitudeks.
Teiseks ja tõenäoliselt olulisemaks ajendiks osutus turult saadud suurepärane loomaliha sisefilee. See kohe kutsus liha ristikiudu õhukesteks siilakateks lõikuma ja kiirelt kuumal pannil praadima, selliseks tegevuseks aga sobib kõige paremini wokpann ja gaasi põleti. Ja eks mingit osa mängivad ka meie kõrged mongoliidsed põsesarnad, et heast vürtsikast aasiapärasest toidust ära ei ütle, loomulikult kui see vürtsikus jääb Scoville skaalas alla 500. Me teeme sügava kummarduse nende inimeste ees, kes armastavad vürtsikaid toite- süües higistavad nagu tõsised spordimehed ja nägu kumab neil kui loojuv päike ning hilisemad vestlused toidu üle sumbuvad üldjuhul üminasse a´la vürtsikas oli. Olles mõnel korral keskmise tuumaplahvatuse suus üle elanud ja teades, et sõltumata, kas sa sööd saepuru või hõrku langustini, on ülepipardatud toidust saadav maitseelamus sama, püüame mitte pipraga üle pingutada. Seega meie poolt valitud aklimatiseerumine oli „pehmem variant“ ja kui rääkida veel kord sporditerminitest siis kõrgmägede asemel kasutasime alpimaja.
Niipalju veel sellest skaalast (tegemist on Wilbur Scoville skaalaga, millega mõõdetakse pipraliste „tulisust“), et tavaline paprika troonib kõige alumisel real omades indeksit 0, kõige ülemisel real on puhas kapsaitiin 16 miljoni ühikuga. Meie roog on vast seal 0-250 vahel, võrdluseks, et Tabasco kaste on kuskil 2500 ühiku juures. Meie idamaine aklimatiseerumise roog oli täitsa talutava tulisusega ning sööjate nägudel ei täheldanud me ka pingsal uurimisel mingeid üleliigseid higistamise märke, seega jäi vürtsikus põhjamaalase talutavuse piiridesse.
Roast lähemalt rääkides tekkis meil mõte, et kuumutaks kasutatavad köögiviljad ja liha kõigepealt omas mahlas ja vähese stir fry õliga (vürtsikas õli), siis segaks liha ja köögiviljad eelkeedetud nuudlitega ning lisaks pisut soja kastet ja kõige lõpuks, kui nuudlid koos liha ja köögiviljadega on serveeritud, valaks kogu kupatuse vürtsika kastmega üle. Kui juba mõte tekkis siis ei pidurdanud meid miski.Kastme põhjaks kasutasime isetehtud loomaliha puljongit, millele lõpliku konsistentsi andsime maisitärklisega. Samas, kellel on viitsimist võib seda teha ka sealiha puljongi põhjal, sest seal puudub vajadus kasutada tärklist, puljong läheb lõpuks ise, tänu loomsele želatiinile, meeldivalt paksuks ning venivaks, ainsaks probleemiks kujuneb aeg. Kastmele andsime vürtsi kuivatatud tšilli ja riivitud ingveriga ning tasakaalustamaks tulisust lisasime pisut roosuhkrut ja kuiva sherryt.
Kas see roog nüüd oma püstitatud eesmärgi täitis, seda me veel ei tea, kuna ei ole mahti olnud asjaosaliselt uurida, kuid esimese info kohaselt on loota, et blogis hakkab mõne aja möödudes idamaade roogade osakaal oluliselt suurem olema, kui seni.
maido
oodinogar
Lisa kommentaar