Röstitud marmorjas veiseliha musta riisi ja küüslaugu kastmega

Leidnud siit ilmatusuurest Shanghaist ühe toidupoe, kus liha- ja kalalett olid üsna arvestatavad ja kuhu jõudmine ei nõua tohutut orienteerumist, siis võtsin aga suuna uuesti samasse kohta. Olin ju viimasel korral kaasa haaranud ainult tuunikala, kuid seal oli veel palju muudki huvitavat mille peale silm särama hakkas.

Et aja jooksul on loetud nii mõnedki ajakirjad, sirvitud hulga raamatuid ja on saanud ka läbi vaadatud üsna paras kogus kokandusega seotud saateid nii telekast kui ka internetist, siis on lisaks üldisele kokandushuvile tekkinud ka tahtmine teatud kindlad asjad ära proovida. Reklaamiohver? Ei! Kõhuori üsna kindlasti.Mind huvitavate ja proovimist ootavate asjade nimekirja etteotsa on kantud selline huvitav lõik nagu loomaliha.Jah, ei ole mu nimekirjas tipus figureerimas ei konnakoivad ega krokodilliliha, kuigi mis seal salata, konnakoivad on maitstud ja Eesti kaubandusvõrgus ka täitsa saadaval ja üsna tavaline nähtus ning krokodill on teatud juhuste kokkulangemisel ka otse farmis ära proovitud. Aga loomaliha juurde tagasi tulles, siis antud juhul ei ole tegemist meil müüdava tavalise loomalihaga, mille pehmeks saamine võtab üldjuhul paraja portsu aega ega samuti ka ära leierdatud veise sisefileega. Loomulikult ei tähenda see seda, et ma oleksin loobunud söömast Eesti loomaliha. Kindlasti mitte, pigem olen kahe käega meie loomakasvatajate poolt ja käin nende toodangut ka turult üsna tihti ostmas. Lihtsalt sellist ilusat marmorit meenutava mustriga loomaliha pole minu silm näinud väga pikka aega. Selles võib muidugi süüdi olla ka minu vähene huvi prillikandmise vastu.

Meenub tegelikult üks aastate tagune käik Nõmme turule, kus üht väikest lihapoekest, mis asus väljas õue peal, sai külastatud ja seal nägin küll ilusa marmoriga loomaliha tükki, et aga müüja oli parasjagu seda seal ühele pakkumas ja endal oli ka huvi muude asjade vastu, siis sellest väga välja ei teinud.

Muide, kui keegi lugejatest teab, kust sarnast liha meil müügil on või oskab teed juhatada lihani, siis ärge hoidke ennast tagasi. Muidu teen veel karjakasvatajatele liiga oma teadmatusega.

Mainitud loomaliha, mis huvi pakub on pärit sellistelt veise tõugudelt nagu Kobe ja Wagyu, kuid nende juurde oleks ilmselt õige tagasi tulla, siis kui olen poest wagyu beefi soetanud ja selle jaoks ka retsepti välja mõelnud.  Arvestades, et Kobe ja Wagyu liha on eelpool mainitud poekeses ka müügil, siis ei tule kaua seda postitust oodata.

Sedakorda veel otsustasin valida katsetamiseks ühe vähe odavama loomaliha, mis on kerge marmoriga ja mille müügipakend oli kaunistatud humoorika kleepekaga „very famous beef“. Et need olid ainukesed inglisekeelsed sõnad, siis pidin nendega leppima.

Kuna tegemist oli lihaga, mida enne proovinud polnud ja austusest tooraine vastu jätsin retsepti üpris lihtsaks, ja ilmselt mitte väga hiinapäraseks aga see ei olnud ka omaette eesmärk. Ühest poest läbi, teisest poest läbi ja olidki asjad olemas mu toidu jaoks.

Et mitte rikkuda liha enda maitset jätsin ta täiesti maitsestamata, õige pisut andsin talle küpsetamise lõpus maitset hea võiga, üsna traditsiooniline käik.

Tegemist oli küll mahlase lihatükiga aga ilma maitseta, siis üks paras tilk vähe intensiivsemat kastet sinna juurde peaks ikka olema. Hiinlaste näol on tegemist üsna usinate küüslaugukasvatajatega ja et olin siin ühes toidukohas mekkida saanud tumedat küüslaugukastet, siis otsustasin seda järgi proovida teha ja oma liha kõrvale pakkuda. Enda õnneks leidsin oma maitsemeeltele toeks ka ühe retsepti. Nii, liha oli olemas, kaste samuti, et asjast üks korralik kõhutäis saada, oli vaja veel seda miskit. Kui alguses lihatükki vaatasin ja temaga katsetada mõtlesin, tekkis kuskilt tahtmine tema kõrval näha musta riisi, sellega oli tegelikult juba kohe alguses otsustatud, mis liha kõrvale pakun. Riis sai peale keetmist kergelt üle praetud koos köögiviljadega ja lõpptulemus jäi täitsa muhe. Riisil oli väga omapärane kergelt pähkline maitse, mis minu jaoks koos lihaga väga meeldiva koosluse tekitas, tilgake kastet sinna peale ja kogu lugu.

Kuigi alati saab paremini siis taldrikul maitsete poolest otseselt midagi ei karjunud, seega usun, et katsetuse antud lihatükiga võib paigutada positiivsete kausta.

Retsept – Röstitud marmorjas veiseliha musta riisi ja küüslaugu kastmega

Read Full Post »

Kiirgrillitud tuunikala ja kerge tuunikala salat

Olles siinses väga piiratud internetimaailmas pisut ringi vaadanud sattusin kogemata peale reklaamile või leheküljele, kes seda enam täpselt mäletab, kus reklaamiti peatselt toimuvat toidufestivali. Tegemist ei ole kindlasti riikliku saladusega, et minu puhul tuleb seesugusel üritusel osalemise otsus üsna kiiresti. Programmiga tutvutud, kuupäevad üle vaadatud ja toimumiskoht kaardil välja selgitatud, oli plaan selge – minna kohale ja uurida elu ehk saab lisaks muudele asjadele ka hiina köögi kohta midagi teada.

Igal juhul, peale mitut korda edasi-tagasi käimist,enda arvates õiges mteroo peatuses, otsustasin viimases hädas pöörduda Expo vabatahtlike poole, minu õnneks rääkis üks nendest üsna soravalt inglise keelt ja juhatas mind õigele teele. Aga ei ole halba ilma heata. Olles meeleheitlikult taga otsinud messikeskust jäi silma ka üks kaubanduskeskus, mille keldrikorrusel oli suur korralik toidupood. Jõudnud sealse lihaleti läbi vaadata olin juba täielikult unustanud selle ebaõnnestunud orienteerumise (Toidufestival oli minu lähtekohast samuti ebaõnnestunud-hiina köögiga seal pistmist ei olnud), samuti oli jalgadest kadunud see mitmekilomeetrine väsimus. Ja mis kõige parem – sushi-sashimi ja mereanni lett ootas alles ülevaatamist.Ja vaatamist seal jätkus.Pean tunnistama, et võtsin pikalt mõtlemata poest sushikarbi, tegu, mida ma Eestis ei ole veel riskinud ette võtta.

Olles inspekteerinud kalaleti kogu ulatuses jäi nüüd mu vaatevälja tükike tuunikala. Et meie kodustel kalalettidel pole tuun enam teabmis haruldus, küll aga selle kvaliteet siis otsustasin proovida, kuidas mekib siin tükike sellest suurekasvulisest kiirujujast. Olgu öeldud, et mõned tuunikala liigid suudavad ujuda kuni 70 km tunnis. Mõeldud-tehtud, paras ports tuunikala prantsatas  mu ostukärusse. Muide, võrdluseks Eesti kalaletile, kus ka tuunikala ikka kohtab ja ka meie „rahvuskala“ norra lõhe tal seltsiks on siis siin näiteks maksab lõhe rohkem kui tuun.Vahe on kuskil 20-30 kohalikku raha, muidugi siin on lõhe näol tegemist ka väga kvaliteetse kraamiga mitte nagu Eestis saada olev kalakasvatuse kraam.

Üldjuhul on siiski tuunikala mõnevõrra kallim, kui muud kalad ja kui tuua siia üks äärmuslik näide siis sellel aastal on  Jaapani Tsukiji kalaturul müüdud  232 kilone tuunikala näiteks ligi 2 miljoni krooni eest.

Erinevalt teistest kalaliikidest, kellel on  üldjuhul valge liha, varieerub tuunikala roosast tumedama punaseni. Punase tooni eest tuleb tänada hemoglobiini sugulast müoglobiini ehk molekuli, mis seob hapniku ja mida tuunikala suudab transportida kaugelt suuremates kogustes kui mõni teine kalaliik. Üks omapärane võime on sel kalal veel, osad suuremad liigid suudavad lihaste tööga oma kehatemperatuuri tõsta kõrgemale vee temperatuurist. See omadus võimaldab neil ellu jääda ka külmemates vetes, mis laiendab nende võimalusi elukoha valikul. Thunnus ehk bluefin tuna suudab 6 kraadises vees hoida 24-35 kraadist kehatemperatuuri. Kui kalale on see omadus kasulik siis lõpptarbijat ei pruugi see õnnelikuks teha. Olles tutvunud Austraalias oleku ajal ka restorani köögipoolega õnnestus mul üks õhtu näha kuskil 15 kilost Bigeye tunat, keda restorani lihunik agaralt lahkas ja samal ajal minuga juttu rääkis. See konkreetne isend oli üsna tumepunase lihaga ja seda seetõttu, et teinekord kui kala konksu otsas on otsustab ta püüdjale vastupanu osutada. Selle suure rabelemise peale aga tõuseb kehatemperatuur parasjagu nii palju, et ta nagu kergelt küpsetaks liha juba ning sellist ei ole võimalik pakkuda enam sashimi näol milleks sobib ainult kõige kvaliteetsem kaup ja mille eest saab ka rohkem raha küsida. Küpsetamiseks aga selline liha sobib küll.

Kuna sattusin seekord toidusoonelt hoopis eluolu kirjeldamisele ning jäin pidama tuunikala anatoomilistele iseärasustele siis lasen retseptidel ja piltidel enda eest rääkida ning toidust räägib teine kord.

Retsept – Kiirgrillitud tuunikala

Retsept – Kurgi – tuunikala salat

Read Full Post »

Mõrušokolaadi moussee

Seekordse magustoidu vormiline mõte hakkas idanema lumisel ja külmal jaanuari kuul. Ja mitte seetõttu, et loodus oli selleks ajaks raagus ja suhteliselt väheütlev vaid seetõttu, et siis toimus toidukonverents “Food for Future”, kus Albert Adria kergitas pisut saladuskatet oma magustoite tegemise nippidelt. Kuna ostsin ühe soojaga ka tema magustoitude raamatu Natura, siis oli täitsa seaduslikult võimalik uurida koostisaineid ja tema ideid kogu selle magustoidu tegemisel. Hallrakkude vähese koormuse tõttu, sest ei olnud enam vajalik vussiläinud katsetest vigu otsida ja puudus ka vajadus midagi parandada, otsustasin neile mingitki rakendust ning otsustasin vähemalt midagi ka omalt poolt juurde panna. Selleks piskuks oli kreekapähklite ja kohviubade sümbioos suhkruga, tutvumiskohaks – kuum pann. Tegelikult kaks komponenti oli veel, millega „raagus looduse“ magustoitu täiendasin, rummisuhkruga ja pähklipralinee kommikesega.

Aga asjadest nüüd järjekorras. Kui Raamatut parafraseerida, siis alguses lõin šokolaadi mousse. Mousseest niipalju, et nimi tuleb prantslastelt ja üldiselt tähendab pehmet ja kohevat magusat või soolast toitu, mida on, kas püreestatud või siis vahustatud. Eriti heaks teeb moussee, kui sisaldab õhumulle, sest õhk teeb moussee struktuuri kergeks, kuid ka väga lihtsalt on võimalik moussee valmis teha, selleks läheb vaja ainult vett, šokolaadi ja visplit (loomulikult ka kedagi, kes vispliga natuke vaeva näeb). Retseptis palju erinevusi võrreldes meie kunagises kokaraamatus olevast retseptist ei ole, ainult niipalju oli teistmoodi, et rummi ja pähklipuru jätsin ära ja lisasin želatiini, et moussed oleks parem vormida. Samas osutus see abinõu hädavajalikuks, kuna šokolaadist puu osutus suhteliselt langemisaldiks. Moussee retsept oli üks, kuid tehniliselt püüdsin kahte erinevat valmistusviisi proovida, esimene variant oli moussee vormi ja siis vaakumisse ning külma, teiseks variandiks oli moussee panemine sifooni ning 2 ballooni gaasi juurde. Õhulisem ja meeldivam oli teine variant, kuid sellisel juhul oleks magustoidu serveering välja näinud kui mingi tuumakatastroofi üleelanud piirkond. Ilu nimel ohverdasin pisut struktuurilist kvaliteeti, sest alati on kodus võimalik lusikaga õhulisemat mousseed juurde haugata. Mousseega ühele poole saanuna, võtsin ette pralineekommi tegemise, selleks segasin omavahel Alberti vanema venna   Ferran´i loomingu tulemusena sündinud ainet nimega Crumieli ning metspähkli pralinee. Kui segu valmis ei olnud muud, kui uputasin nad sooja šokolaadi.

Nüüd oli järg šokolaadi-kakao puru tegemise käes, see on taaskord üks Alberti väljamõeldud magustoidu osis. Tegemist on iseenesest lihtsa asjaga, segatakse šokolaad, vesi ja kakao ning pannakse külma, kui segu on läbi külmunud siis purustatakse blenderis ning pannakse uuesti külma ja nii neli korda. Oma üüratus laiskuses lasin blenderit pisut kauem vuriseda ja piirdusin ühe purustamisega. Selle osise üldiseks miinuseks on see, et kipub sulama ning siis kaob ka efekt, küll aga on võimalik sulanud puruga mudavoogusid järele aimata.

Kuna magustoit kippus väga šokolaadiseks, siis tõin juurde pisut teistsugust maitse ning röstisin purustatud kreekapähkleid ja kohviube (Arabica) vähese roosuhkruga. Nii kummaline kui ka see kooslus ei tundu, igatahes kuumal pannil suutsid nad omavahel sõbruneda ja lõppmaitse oli täpselt selline nagu ette kujutasin. Kohvi ei tasu jahvatada, vaid tuleks purustada, sest nii satub hamba alla paraja suurusega tükid, mis pisut ragisevad ja puhastavad liigsest magususest maitsemeeli a´la nagu marineeritud ingver sushit süües.

Rummisuhkrust ei ole suurt midagi rääkida, panin suhkru ja rummi kokku ja kui temperatuur oli 130 kraadini tõusnud, lisasin Fizzy´t.

Aga nüüd selle magustoidu osa juurde, millest kogu asi idanema hakkas, ehk šokolaadipuu tegemine. Idee on sedavõrd lihtne, et selle peale lihtsalt ei mõtle. Lahenduse võtmeks on vesi, tavaline külm vesi. Soe šokolaad lastakse süstlaga külma vette vastavalt tegija vormilistele nõudmistele. Veega kokkupuutudes tõmbab šokolaad koheselt endale tahkema kihi ümber ning mõne aja pärast on piisavalt jahtunud, et saab veest välja tõsta.

Seega taaskord ei midagi keerulist, lihtsalt tuleb asi ette võtta.

Mõrušokolaadi moussee-retsept

Read Full Post »

Coconut Island

Sellili asendis olles tulevad teinekord igasugu muhedad ideed, seekord põrnitsesin lage ja mõtisklesin kookospähkli olemusest. Põhjapanevaid mõtteid a´la kas enne oli vedel sisu ja siis tekkis karm koor või enne oli karm koor ja siis tekkis vedel sisu, ei tekkinud. Mõtted keerlesid peaasjalikult selle ümber, et mida huvitavat saaks kookosest teha ja mis sobiks kookosega piisavalt hästi, et sunniks mind püsti tõusma. Mis seal salata, nii kui kookosest mõtlesin, kerkis silme ette liivarand, sinine meri ja seejärel võrkkiige ning rumm, lühendatult siis kookos ja rumm. Üheks peenikeseks ideeks oli teha kookospähklist selline pisike kausike ning kookosmahlast pisike klimp, mille keskel ulbib rummitilk. Teiseks ideeks oli teha miski purudest koosnev magustoit, mis meenutaks tükikest maad. Olgu kohe öeldud, et esimene idee nõuab veel tegemist, kuna pähkliga maadeldes tulid teise idee asjad paremini välja.  

Olles pähkli edukalt purustanud, riivisin pähkli peenikeseks puruks ning lisasin vett ja vuristasin saumikseriga ligemale viis minutit. Minu ootused oli ilmselgelt kõrgemad, kui tegelik tulemus aga kookospähklile ma päris kuiva skooriga alla kah ei jäänud. Nimelt ootasin, et kookospähkel loobub oma puisest olekust ja moodustab sellise meeldiva pasta, kui teda piisavalt pikka aega purustada, kuid minu valitud tee pastani ei viinud. Selle asemel sain kookospuru, vee ja kookose segu ning, kui topsi tühjendasin siis kõige lõpuks puhta kookoserasva. Kookoserasva ootasin ma kõikse vähem, seda meeldivam oli üllatus, et selle saamine ei eeldanud pressi või muu tehnilise lahenduse kasutamist. Magustoidu asemel puhta rasva söömine tundus isegi mulle väheke ekstreemne, seda küll alles siis kui katsejänes mind tagajalgadega oli nõus surnuks tampima, mistõttu otsustasin rasvale lisaväärtust anda. See oli ka ainuke võimalik lahendus, eriti kui mõelda, et kookos oma olemuselt nagunii just ülearu intensiivse maitsega ei ole. Nüüd kerkis küsimus, et kuidas säilitada kookosrasva õrn maitse ja tekstuur ning samas anda maitset, et rasv liigselt ei domineeriks? Mina valisin selleks abivahendiks tuhksuhkru, andis magusat maitset ning rasvas olev vesi (100% puhast rasva ma ei saanud, väike osa jäi ka vett) koos tuhksuhkruga tekitas krõmpsuvaid kristalle. Ma ei julge öelda, et seda nüüd kausside kaupa sööks, kuid väikeses koguses oli see täitsa huvitav ning peale mekutamist leidsin, et hea oleks seda siiski magustoidus kasutada. Kaks komponenti magustoidust olid seega olemas- kookosepuru, mida õhu käes pisut kuivatasin ja kookosrasv segatuna tuhksuhkruga. Coconut Island´il (mitte segi ajada reaalselt eksisteeriva saarega) on kindlasti ka võrkkiige ja seal on ka oma piraat ning piraadiga lahutamatu rummivaat, seega polnud pääsu rummist, võtsin rummi ning segasin selle kokku Xantana nimelise ainega. Tõelised piraadid jätaksid sellise pühaduse rüvetja ilmselgelt üksikule saarele koos kiviaegse relva ja ühe vettinud püssirohu laenguga.

Ülejäänud osised tulid juba puhtalt maitse täiustamise huvidest, kõigepealt tegin sidruni-laimi suhkru, segasin vee-suhkru-Fizzy ning sidruni/laimi koore ja nii tekkis selline hapukas suhkur, seda vastavalt soovile purustades sai suuremad või väiksemad kamakad, mis meenutavad pigem küll jääd, kuid hea fantaasia korral võib ette kujutada ka valget kivi. Liivariba tekitasin hiinlaste seas väga populaarse punase suhkruga ja et ikka tegemist oleks vulkaanilise päritolu saarega tekitasin shokolaadist ja kakaost külma puru, mis võiks siis olla selline laavarand.

Selline see Coconut Island siis seekord sai, kuna tegemist mittetraditsioonilise magustoiduga siis ei hakka siinkohal retsepti avaldama, kuid kui kellelgi on tõesti soov teada, et kuidas selline asi retsepti kujul välja näeb siis tuleb ainult meile teada anda ja paneme retsepti teele.

Read Full Post »

Kartulikõrsikud

Üks kokandusmaailma kummalisemaid nähtusi on prantsuse kartulipulkade pidurdamatu võidukäik, ma ei pea siinkohal üldsegi silmas kiirsöögikohtasid, vaid üldisemat pilti. Need üldjuhul rasvast nõretavad kepikesed on tõeliselt jumalikud imekepikesed, mis on vallutanud hulgaliselt endast lugupidavaid restorane, rääkimata koduköökidest. Kui küsida lastelt, et mida nad soovivad süüa siis kaheksal juhul kümnest on vastuseks:  „Friikartulit ja ketšupit.“  Kaks muud vastust esindavad magusajumala soove, kuid keegi ei nuru, et teeme aurutatud spinatit ja keedetud kanapalle. Tänapäeva suurimaid panni ja kulbiga ristisõdijaid -Jamie Oliver- püüdis Inglismaa koolides viia läbi reformi ja oi, kui raske oli tal võidelda selle kartulist tehtud puuslikuga. See puuslik oli sedavõrd tugev, et suutis lapsed, kes friikartulite peal üles kasvanud oksendama ajada, peale seda kui nad tervisliku ja minu arusaamist mööda täitsa normaalset toitu söönud olid. Nutmine, vandenõud uue jumala vastu,  salajane puusliku kummardamine käis asjaga loomulikult kaasa ehk siis täiemahuline tragöödia.

Kõige selle taustal, tekkis mõte (mitte küll esmakordne), et teeks vahelduseks neid „prantsuse kartulikepikesi“ väheke teistmoodi ja unustaks hetkeks ära suuremahulise õlinõu ja soolatoobi. Kui kolmest komponendist kaks oled plaaninud ära unustada, siis mänguruumi just üle mõistuse palju ei jää, kuid pisiasjadest ei tasu ennast segada lasta. Kartul on selles osa suurepärane mugul, et temast tehtavate asjade ampluaa on parajalt lai, alates sellest, et osavnäpud või kobakäpad teevad kartulist tapeediliimi ja lõpetades tippkokkade poolt tehtud õhulise kartulivahuga. Seega panin kooritud kartuli aga keema ja kui kartul oli piisavalt pehme, et allus pudrunuia survele surusin kartuli pudruks. Pisut jahtununa vormisin kartulist paraja jämedusega torud, siinkohal oli mu valikuvõimalus piiratud, sest tordipritsil, mida ma kõrsikute tegemiseks kasutasin oli ainult kaks otsikut. Üks otsikutest oli sedavõrd peenike, et kartul keeldus kategooriliselt sealt välja tulema, ka peale tõsist survestamist. Kuna ma ei soovinud kartulit kogu köögi ulatuses seintelt korjata, vahetasin targu otsiku ja see osutus lõppkokkuvõttes heaks valikuks. Nimelt olin ma plaaninud kõrsikute tegemisel kasutada Adria Ferrani nippi, mis seisnes selles, et enne kui kartulikõrsikut (Adria tegi küll kartulilaaste) küpsetad, tuleks kartulikõrsik lasta sügavkülmas läbi külmuda. Ilmselgelt saab seda teha ka külmetamata, kuid mulle tundus selline teguviis parem, kuna külmetamine kuivatab pisut ja samas aitab säilitada vormi. Ja nii lihtne see kõrsiku tegemine sisuliselt ongi, ainuke keeruline asi on kartuli koorimine, hilisem vormimine ja küpsetamine pole raske aga mis peamine, puudub see räme rasvahais, mis ühel hetkel sunnib sind teatud söögikohtades suu kaudu hingama, kuna ninasõõrmed tunduvad õhus ringlevast õlist ligedad.

Et aga mitte päris radikaalseks muutuda siis kõrsikute kaaslaseks tegin mousseed toorjuustust ja küüslaugumahlast, tegemist on tõeliselt särtsaka kaaslasega. Kui pühapäeval seda nosida siis ei pea esmaspäeva hommikul ühistranspordis istekoha pärast väga muretsema ja tõenäoliselt ei tungi ka väga palju rahvast sulle sülle, vaid hoiavad meeldivat distantsi, mis laseb eesolevale töönädalale keskenduda. Küüslauguga on see asi, et mida peenemaks küüslauk hakkida seda intensiivsem tuleb maitse, sellest ideest kantuna riivisin ma küüslaugu peenikese riiviga ja siis pressisin sellest omakorda mahla välja. Tegemist oli Eesti kasvatatud küüslauguga, mille teravust ei anna hiinlaste poolt kasvatatud küüslauguga võrreldagi, meie karmides oludes kasvanud küüslauk võtab ikke vahel õnnepisara silma, kui seda kogemata palju saab, hiina oma aga peab omajagu panema, et mingitki mekki toidule saada. Õhulisuse sain munavalge vahtu kasutades, siinkohal peab jälle ettevaatlik olema, et kanad ei oleks oma munadesse salmonelloosi bakterit poetanud. Kui nüüd tõesti juhtus nii, et kartulikõrsikud ei tundunud sellised, millega harjutud on, siis kodusema õhkkonna loomiseks võib ju väikese poti õliga keema panna, sest eks me ju lõhna maitseme ja järsku petab sellega meeled ära.

Kartulikõrsikute retsept

Read Full Post »