Üks kokandusmaailma kummalisemaid nähtusi on prantsuse kartulipulkade pidurdamatu võidukäik, ma ei pea siinkohal üldsegi silmas kiirsöögikohtasid, vaid üldisemat pilti. Need üldjuhul rasvast nõretavad kepikesed on tõeliselt jumalikud imekepikesed, mis on vallutanud hulgaliselt endast lugupidavaid restorane, rääkimata koduköökidest. Kui küsida lastelt, et mida nad soovivad süüa siis kaheksal juhul kümnest on vastuseks: „Friikartulit ja ketšupit.“ Kaks muud vastust esindavad magusajumala soove, kuid keegi ei nuru, et teeme aurutatud spinatit ja keedetud kanapalle. Tänapäeva suurimaid panni ja kulbiga ristisõdijaid -Jamie Oliver- püüdis Inglismaa koolides viia läbi reformi ja oi, kui raske oli tal võidelda selle kartulist tehtud puuslikuga. See puuslik oli sedavõrd tugev, et suutis lapsed, kes friikartulite peal üles kasvanud oksendama ajada, peale seda kui nad tervisliku ja minu arusaamist mööda täitsa normaalset toitu söönud olid. Nutmine, vandenõud uue jumala vastu, salajane puusliku kummardamine käis asjaga loomulikult kaasa ehk siis täiemahuline tragöödia.
Kõige selle taustal, tekkis mõte (mitte küll esmakordne), et teeks vahelduseks neid „prantsuse kartulikepikesi“ väheke teistmoodi ja unustaks hetkeks ära suuremahulise õlinõu ja soolatoobi. Kui kolmest komponendist kaks oled plaaninud ära unustada, siis mänguruumi just üle mõistuse palju ei jää, kuid pisiasjadest ei tasu ennast segada lasta. Kartul on selles osa suurepärane mugul, et temast tehtavate asjade ampluaa on parajalt lai, alates sellest, et osavnäpud või kobakäpad teevad kartulist tapeediliimi ja lõpetades tippkokkade poolt tehtud õhulise kartulivahuga. Seega panin kooritud kartuli aga keema ja kui kartul oli piisavalt pehme, et allus pudrunuia survele surusin kartuli pudruks. Pisut jahtununa vormisin kartulist paraja jämedusega torud, siinkohal oli mu valikuvõimalus piiratud, sest tordipritsil, mida ma kõrsikute tegemiseks kasutasin oli ainult kaks otsikut. Üks otsikutest oli sedavõrd peenike, et kartul keeldus kategooriliselt sealt välja tulema, ka peale tõsist survestamist. Kuna ma ei soovinud kartulit kogu köögi ulatuses seintelt korjata, vahetasin targu otsiku ja see osutus lõppkokkuvõttes heaks valikuks. Nimelt olin ma plaaninud kõrsikute tegemisel kasutada Adria Ferrani nippi, mis seisnes selles, et enne kui kartulikõrsikut (Adria tegi küll kartulilaaste) küpsetad, tuleks kartulikõrsik lasta sügavkülmas läbi külmuda. Ilmselgelt saab seda teha ka külmetamata, kuid mulle tundus selline teguviis parem, kuna külmetamine kuivatab pisut ja samas aitab säilitada vormi. Ja nii lihtne see kõrsiku tegemine sisuliselt ongi, ainuke keeruline asi on kartuli koorimine, hilisem vormimine ja küpsetamine pole raske aga mis peamine, puudub see räme rasvahais, mis ühel hetkel sunnib sind teatud söögikohtades suu kaudu hingama, kuna ninasõõrmed tunduvad õhus ringlevast õlist ligedad.
Et aga mitte päris radikaalseks muutuda siis kõrsikute kaaslaseks tegin mousseed toorjuustust ja küüslaugumahlast, tegemist on tõeliselt särtsaka kaaslasega. Kui pühapäeval seda nosida siis ei pea esmaspäeva hommikul ühistranspordis istekoha pärast väga muretsema ja tõenäoliselt ei tungi ka väga palju rahvast sulle sülle, vaid hoiavad meeldivat distantsi, mis laseb eesolevale töönädalale keskenduda. Küüslauguga on see asi, et mida peenemaks küüslauk hakkida seda intensiivsem tuleb maitse, sellest ideest kantuna riivisin ma küüslaugu peenikese riiviga ja siis pressisin sellest omakorda mahla välja. Tegemist oli Eesti kasvatatud küüslauguga, mille teravust ei anna hiinlaste poolt kasvatatud küüslauguga võrreldagi, meie karmides oludes kasvanud küüslauk võtab ikke vahel õnnepisara silma, kui seda kogemata palju saab, hiina oma aga peab omajagu panema, et mingitki mekki toidule saada. Õhulisuse sain munavalge vahtu kasutades, siinkohal peab jälle ettevaatlik olema, et kanad ei oleks oma munadesse salmonelloosi bakterit poetanud. Kui nüüd tõesti juhtus nii, et kartulikõrsikud ei tundunud sellised, millega harjutud on, siis kodusema õhkkonna loomiseks võib ju väikese poti õliga keema panna, sest eks me ju lõhna maitseme ja järsku petab sellega meeled ära.
Lisa kommentaar