Oli see juba paar aastat tagasi kui sõber Henrikuga Rohelise mandri idakaldal väiksel paradiisisaarel rasket tööd tegime. Heaküll, võibolla polnud tegemist päris raske tööga aga hotelli teenindava personali hulka kuulumine ei olnud ka päris pargis jalutamine. Seda mõnusamad olid aga puhkepäevad, kui sai täiel rinnal troopilisest kliimast oma osa võetud.
Et ka hotelli töötajaid sõidutati kiirpaatidega lähedal asuvatele veel väiksematele saartele siis kasutasime seda võimalust aga üsna usinalt ja olles randunud ühe pisikesel saarekesel ning seal vähe ringi kolanud jäid rannaliival silma ühed kummalised valged asjad. Olid nad kerged ja ühelt poolt nagu seinaga ja teiselt poolt pehmed, vajutades pehmemale osale eemaldus see puru näol.
Lastes fantaasial lennata sobitasime neid nii lindudele selga kui ka kujutasime ette kalu nendega ringi ujumas, ja peab tunnistama, et ju meile sobisid kõik need variandid, sest peale lühikest uurimist ja inimeste käest küsimist loobusime nende päritolu kindlaks tegemisest.
Samas võib lasta teinekord asjadel sinna paika jääda ja vastused jõuavad ise sinuni. Kolades täna poes, sattusin uurima Hiinlaste kuivatatud toidukraami ja võttes ühest korvist lapiku kuivanud kalmaari sarnase tegelase nägin seal täpselt sedasama „valget asjakest“ mida Austraalias rannaliival. Ja kõigest peale kahte aastat ja vähemalt mitte otsest huvi asja vastu, sain toonasele küsimusele vastuse. Müstilise valge asjakese näol oli tegemist seepia luuga. Peamiselt aragoniidist koosneva luu rabedam osa on täis väikseid kambreid, mis jaotuvad laiali mitme üksteise otsas asetseva õhukese kihi peale, kambrid omakorda on täidetud gaasiga ehk siis on tegemist väikse ujuvuse kontrolli „seadmega“.
Seepia luid on kasutatud ka poleerimispasta tegemiseks, kuid tänapäeval on kalstiumirikas luu kasutusel lisandina puurilindude,tsintsiljade ja teiste koduloomade toidus.Samuti kasutavad luud vormide tegemiseks ka juveliirid.
Olle saanud vastuse oma ammusele küsimusele, meenus, et sarnaseid vähe värskemas olekus isendeid olen näinud poe kalaletis. Et need seal olid juba puhastatud ei õnnestunud mul saada seepia luu omanikuks, küll aga sain proovida neist miskit söödavat valmistada.
Paar prooviks röstitud tükikest olid hea värske ja soolaka maitsega. Kuna maitset oli seepial piisavalt siis ei hakanud ma enam sinna midagi ekstra lisama ja jätsin täpselt selle mekiga millega nad merest olid tulnud, torkasin nad ainult grilltiku otsa ja röstisin kuumal pannil 3-4 minutit. Juurde tegin aga aurutatud brokoli liistakad, peenikesed küüslaugunuudlid millele andsin kerget tooni seepia enda tindiga ja hiina magushapu kastme.
Röstitud seepia, küüslaugu nuudlite, brokkoli ja magushapu kastmega
Lisa kommentaar