Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for 23. dets. 2010

 

Mõneks ajaks on hiinapäraste eksootiliste roogade tegemine lõppenud, kuna kodustatud hiinlane on austusavalduste saatel Hiinast kenasti meie oma kodukamarale saadetud. Mis ei tähenda, et meie koduses kokanduses kohe igavaks peaks minema, lihtsalt mõni aeg peame läbi ajama kilpkonnadeta ja tundmatute mereloomadeta ning leppima igapäevaste toiduasjadega. Aga vahel jookseb hiir ka magavale kassile sülle, isegi kui kass sellest und ei näe. Kassid oleme loomulikult seekord meie ja hiirteks olid moondatud kammkarbid. Ehk siis ühel kaunil päeval avanes meil võimalus saada viis kilogrammi kammkarpe, millest me ilma pikalt mõtlemata kohe kinni haarasime. Sellest viiest kilost moodustas söödava osa küll kuskil viiendik, kuid sellest hoolimata olime me värskete, väidetavalt Norrast, isepüütud kammkarpide rahulolevad omanikud. Tõenäoliselt saaks selle viiendiku ka suuremaks paisutada, kui seda oranži ollust kah söömiseks tarvitada. Tegemist ei ole just miski imepeene delikatessiga, kuid pidavat maitsma nagu praetud ahvenamari ja on kammkarbi lihast oluliselt jõulisema maitsega.

Meil oli vahetult enne kammkarpide sadamist üks suuremat sorti sööming olnud, siis pea oli ideedest pehmelt öeldes lage ja maitsenäsad veel suhteliselt punnis erinevatest söökide ja jookide maitsetest. Seega läksime mööda sissetallatud rada ning ei hakanud väga peeneks seekord sööki ajama. Kuna kammkarp kõlbab väga hästi ka ilma kuumutamata suhu pista siis esimene läks loomulikult värskena söögiks, oli ikke teine hea küll, õrnalt magus ning sellise pisut kummiselt vetruva struktuuriga ja kammkarbis olevast vedelikust õrnalt soolase maitsega. Siinkohal tuleks kohe mainida, et kammkarp maitseb paremini, kui temast lõigata põiki õhukesed kihid, niisama kogu tükki suhu pannes võib asi ühel hetkel meenutada kalamaitselist Kalevi kommivabriku kommi mõnest ebaõnnestunud katsepartiist.

Värske kammkarp proovitud, asusime edasi tegutsema, proovisime kui kaua peaks kammkarpi praadima, et see kummiseks ei muutu, meie hinnangul sobiks täitsa ca 45-60 sekundit kuumal pannil ühelt ja sama kaua teiselt poolt. Siis ei ole kammkarp enam toores ning mõnus pähkline maitse tuleb selgelt esile. Loomulikult proovisime me ka pisut pikema kuumutamise ära, mis päädis mõnusalt kummise ollusega, mis oli ilmselgelt lähisugulane piiksuva kummipardiga, mida pisipõnnid närivad, kui neil hambad sügelevad.

Kammkarpide praadimisel kasutasime selitatud võid (meie kasutasime sedakorda gheed ehk siis juba puhastatud võid, mida nt Piprapoest vahel osta saab), kuna pann oli suhteliselt kuum siis tavaline või oleks nobedalt kõrbema läinud ning siis juba ei ole erilist vahet, mida selles söestunud rasvases olluses praed, kõigile tuleb üks kõrbe maik juurde.

Kammkarbi kõrvale mõtlesime sättida vähe happelisemat ja samas magusamat nooti, kuna puljong oli meil suhteliselt vürtsine (maitsestasime isetehtud kanapuljongi hiinapärase maitseaine seguga ning siis puhastasime külmfiltreerimise meetodil) , siis sobis magusus hästi vürtsisusega ja hapukas noot oli plaanis sobitada kammkarbiga, et moodustuks üks enam vähem terviklik amps. Selleks tegime laimisiirupi, kuid mitte ainult laimimahlast  ja suhkrust ning veest, vaid lõikasime laimist viilud ja keetsime seda eelnevalt tehtud siirupis (2 tl suhkrut, pisut vett ja 5 õhukest laimiviilu). Retsept taaskord sedavõrd lihtne, et kui puljong valmis siis kogu söögi tegemine võttis 5 minutit ning sobib suurepäraselt söögikorra alustamiseks.

Kammkarp on üldiselt väärt kraam ja kui see on veel ka värske seda paremaks asi läheb, seega kui kuskilt on võimalus neid saada siis ei tasu hakata mõtlema, et kui palju ma selle raha eest räimerümpasid saaksin vaid tuleks ikka natuke osta, kasvõi proovimiseks. Kui nende küpsetamise ajal „Kodu keset linna“ seeriat koos reklaamidega ära ei vaata, siis peaks sellest asja saama ning maitsevad nad hästi.

Read Full Post »