Oleme hetkel Jaapanis, mitte füüsiliselt vaid kokanduslikus mõttes. Seetõttu on meie seekordne väike näpuharjutus jaapanipärase nüansiga, päris jaapanipäraseks julge seda pidada, kuna meil puudub kogemus, millised maitsed on need õigemast õigemad. Miskil põhjusel hoiavad nad paljusid neile omaseid põhimaitseaineid või komponente ainult endale ja muu maailm peab leppima, järeletehtud asjadega või siis mitte päris nende õigete asjadega. Seega usume, et päris-päris õiged need maitsed seetõttu ei ole, kuna nt kastme valmistamisel kasutasime hoopistükkis Hiinas tehtud magusamat ja lahjemat sojakastet. Teisalt aga on sojakaste jaapanlasteni jõudnud hiinlastelt ning võib-olla on hoopis jaapanlased järgitegemise ohvrid.
Olles nüüd päevade viisi ninapidi Jaapani kööki tutvustavates raamatutes ja kodulehtedel, uurides nii traditsioonilisemat kööki, kui ka modernset kööki (viimase puhul saame peaasjalikult rääkida Masaharu Morimoto tegemistest), oli vaja pisukest väljundit kogunenud auru jaoks. Lisaks juba peaaegu iganädalasele sushile, otsustasime me seekord teha lõhe kõhuäärest tatakit, sinna kõrvale tegime kabayaki kastme ning munakollase puru (peenema nimega egg mimosa) lisasime kõige lõpetuseks.
Söögitegemisele eelnes aga taaskord üks iganädalane tegu, nimelt on saanud meil juba väikeseks traditsiooniks luusida hiljuti avatud Sadama Turul ringi. Täitsa muhe koht, võib-olla pühapäeva õhtul kell neli oli turg pisut kaldu müüjate kasuks, kuid see ei tähendanud, et sealt ei oleks saanud head värsket kraami. Meil oli vaja seekord korraliku kvaliteediga lõhet või forelli ja turu ning sealse kalaleti kiituseks olgu öeldud, et kala oli suurepärane. Võrreldes meie jaemüügis olevate tavapäraste vee-elanikega (loe lõhedega) oli meie soetatud isend kordades kvaliteetsem. Eriti hea oli kõhuäär, puhas selgete rasvatriipudega, meeldiva maitsega ning kena oranži värviga. Selle roa juures soovitamegi võimalusel kvaliteetset kõhuäärt kasutada, kui vähegi võimalik, sest kõhuäär on mahedama maitsega ning kalarasv annab roale juurde sametise nüansi. Mitte, et muust osast oluliselt kehvem tataki tuleks, kuid kõhuäär sobib meie arvates paremini.
Samuti sai Sadama Turult ostetud värsket angerjat- siinkohal peab ära märkima, et seda ostsime me ükskord varem ja värske tähendab seda, et ta on siiski puhastatud ja külmutatud ning siis vaikselt üles sulatatud – millest saime kabayaki kastme teha. Kabayaki kaste on jaapanlastel mõeldud küll angerjate jaoks aga meid see ei seganud ja kergekujuline pühaduse teotus kõhtu ei häirinud. Tegemist on röstitud angerja selgroo, sojakastme, mirini, sake ja kalapuljongist tehtud paksu kastmega, millega kastetakse angerjat grillimise ajal. Kaste on suhteliselt intensiivne, mistõttu on väike oht, et liigsel kasutamisel varjutab kaste lõhe maitse, seega tasub selle kastme puhul tagasihoidlikust üles näidata, eriti, kui seda tavapärasest erinevas keskkonnas kasutada.
Munakollase puru tegemine vist täpsemaid seletusi ei vaja, lihtsalt meile tundus, et sellinemunakollase purustamise viis on täitsa muhe ning, kui juba midagi muhedana tundub siis peab seda ju ilmtingimata kohe proovima. Seega panime muna keema, selle üle toimus muidugi tuline vaidlus, et kui pikalt peaks muna keetma, et munakollane oleks piisavalt tahke läbi sõela surumiseks. Leppisime lõpuks kokku, et pannes muna keevasse vette 10 minutiks peaks olema piisav, olgu kahtlemine sedakorda tänatud, sest ka 12 minutit keetmist ei suutnud munakollase vastupanu täielikult murda, seega peaks minutike kauem keema. Meil oli kasutamiseks hiidmunad, mistõttu võis meie keetmise aeg ka seetõttu pikemaks venida, seega munakeetmise osas peame me veel õppetunde võtma.
Kes munakeetmisega hakkama saavad nende jaoks on see retsept lihtne ja kuna tegemist on mõnusa suupiste või eelroaga siis oskuslikud munakeetjad võiksid munapuru koos lõhe tatakiga pakkuda nt laupäeva või pühapäeva hommikul ubade ja peekoni asemel näkitsemiseks küll.