Ülemöödunud nädalavahetusel metsas ja talu õuel asuvate lumehangede vahel müdistamisest tekkinud energiakao uuendamiseks oli vaja keretäiteks midagi tummist ning kuna samal ajal oli vaja pidevalt tuld pliidi alla hoida, sest vastasel juhul oleks vesi toas ära külmunud, tekkis idee teha klassikalist mulgiputru. Seda kõikse ehedamat, mitu tundi madalal kuumusel podisenud kartul koos kruupidega ning sinna juurde mõnusalt rasvas särisev sealiha koos praetud sibulaga. Me panime maitseks veel portsu parajalt rasvast suitsuliha, et maitsel veelgi rohkem jumet oleks ja mis seal salata see geenides olev talupoeg ohkas õndsusest kohe pikalt-pikalt, kui taldrikutäie nahavahele oli saanud ning püksirihm augu võrra edasi nihutatud sai.
Kui siin linnas, kivide vahel iga päev või isegi korra nädalas sellise portsjoni ära sööks, siis ilmselt oleks mõne aja pärast lennukis (turistiklassis) istumine äärmiselt piinarikas, seetõttu ei saa sellist luksust endale nii tihti lubada, kui tahaks. Et aga selline nauding ainult raske töö ja spordiga tegelevate inimeste jaoks ei jääks, mõtlesime teha vähem kaloririkkama taldrikutäie. Vabariigi sünnipäev sattus just õigele ajale oma idee teostamiseks, või õigemini meie sättisime omad tegemised nii, et tähtpäevaks oleks mahti teha meeles mõlkunud piduroog. Natuke tahtsime sellist eestlasliku joru kah ajada, aastapäeva road on kõik sellised pidulikud ja pisikesed, vähemalt mida meedia üldiselt meile ette söödab (seda küll eelkõige seoses presidendi pidustustega), seetõttu mõtlesime, et teeme midagi lihtsat ja robustset. Eks me püüa ise kah sellised peenikesed poisid olla, vähemalt kokanduse vallas, siis üks päev võib aastas ka maamehelikult kare ja karvane olla.
Mõte oli olemas, seega enam tagasiteed ei olnud. Roa selgroog oli paigas-pudru kruupidest, juurde oli vaja leida vähem rammus lihaline ning siis mingi kaste, mis asendaks praerasva. Kappasime siis mööda meile teadaolevaid turge ja kauplusi ringi ning oma suureks üllatuseks leidsime naerist, seda vana talupoegade söögipoolist, mis enne kartuli siiamaale jõudmist meie esivanemate seas vägagi populaarne oli. Kahjuks ei ole seda köögivilja meie kaubanduses just üleliia tihti saada, mis põhjusel see nii on, ei teagi kohe öelda. Sadama Turg aga üllatas taaskord positiivselt, mis sest, et naeri päritolu ei olnud kodumaine vaid naeri kasvukohaks oli märgitud Läti, olime rahul, et selliseid asju meil siin ikka vahel liigub. Naeris on väga hea küpsetatuna, eriti hea on naerist lõkketuhas küpsetada, kuid tänapäeva kodudes kuuma lõkketuha leidmine niisama lihtne ei ole. Ja nähes kui palju meil viiamsel ajal tulekahjusid on olnud siis tahaks, et seda üldse ei oleks. Aga üleskerkinud probleemi lahendasime selliselt, et pistsime naeri lihtsalt ahju (200 C), üheks võimaluseks on kasutada ka liiva või soola, kuid seekord panime lihtsalt niisama ilma ühegi abivahendita. Lisaks veel kaks kartulit ja ühe piraka porgandi kah, seltsis segasem ehk asendasime klassikalises mulgipudrus värske kartuli küpsetatud köögiviljadega. Keetsime kruubi pehmeks ning lisasime küpsetatud kartulid, porgandi ning naeri ning tampisime siis pudru korralikult segamini. Hiljem pistsime lihtsalt jahtunud pudru korraks ahju tahenema ning serveerimisel panime tüki võid, et natukenegi oleks seda mõnusat rasva mekki pudrul küljes.
Lihaks valisime loomaliha, tegelikult jäime lihtsalt leti äärde toppama ja kuna müüja oli sedavõrd kena kohe oma kaupa pakkuma võtsime tükikese, et mitte tavapäraselt podiseda, et „vaatame veel ringi, hiljem võtame“. Lihaga tegelesime väga minimaalselt, lasime pannil kummalegi poolele minuti jagu kuuma ja siis kuuma ahju 5 minutiks ning enne serveerimist soola ja pipart lisaks.
Kastmega mängisime pisut rohkem, kuigi ka see on olemuselt lihtsamast lihtsam. Panime 3 väiksemat sibulat koos koorega taaskord ahju küpsema, kui sibulast eritub sellist meeldivat magusat lõhna ja karamellistunud vedelik hakkab välja imbuma, on aeg nad ahjust välja võtta. Kõrbenud osa (kui seda tekib) eemaldada ja siis rõõsa koorega keema ajada. Iseenesest võib seda tumedat karamellistunud vedelikku kastmes kasutada, kuid siin on oht, et kastme maitses hakkab domineerima pisut mõrkjas kõrvemaitse ning sibula oma küpsetamisest tulenev magusus kaob ära. Kui maitsed olid kastmesse keenud, püreestasime sibula ning serveerisime kuumalt. Kellele ei meeldi sibulatükid, siis kõige parem on peale püreestamist kaste kurnata, jääb mõnusalt küpsesibula maitsega kreemjas koorekaste.
Koguseid ei kirjuta, eks see selline maitse küsimus ka ole, kes kui palju, mida tahab panna. Koostisosad on ausalt kirja pandud ning võimalus järele teha on täitsa olemas.