Ahjuköögivilja-kruubipuder loomaliha ja sibulakastmega

Ülemöödunud nädalavahetusel metsas ja talu õuel asuvate lumehangede vahel müdistamisest tekkinud energiakao uuendamiseks oli vaja keretäiteks midagi tummist ning kuna samal ajal oli vaja pidevalt tuld pliidi alla hoida, sest vastasel juhul oleks vesi toas ära külmunud, tekkis idee teha klassikalist mulgiputru. Seda kõikse ehedamat, mitu tundi madalal kuumusel podisenud kartul koos kruupidega ning sinna juurde mõnusalt rasvas särisev sealiha koos praetud sibulaga. Me panime maitseks veel portsu parajalt rasvast suitsuliha, et maitsel veelgi rohkem jumet oleks ja mis seal salata see geenides olev talupoeg ohkas õndsusest kohe pikalt-pikalt, kui taldrikutäie nahavahele oli saanud ning püksirihm augu võrra edasi nihutatud sai.

Kui siin linnas, kivide vahel iga päev või isegi korra nädalas sellise portsjoni ära sööks, siis ilmselt oleks mõne aja pärast lennukis (turistiklassis) istumine äärmiselt piinarikas, seetõttu ei saa sellist luksust endale nii tihti lubada, kui tahaks. Et aga selline nauding ainult raske töö ja spordiga tegelevate inimeste jaoks ei jääks, mõtlesime teha vähem kaloririkkama taldrikutäie. Vabariigi sünnipäev sattus just õigele ajale oma idee teostamiseks, või õigemini meie sättisime omad tegemised nii, et tähtpäevaks oleks mahti teha meeles mõlkunud piduroog. Natuke tahtsime sellist eestlasliku joru kah ajada, aastapäeva road on kõik sellised pidulikud ja pisikesed, vähemalt mida meedia üldiselt meile ette söödab (seda küll eelkõige seoses presidendi pidustustega), seetõttu mõtlesime, et teeme midagi lihtsat ja robustset. Eks me püüa ise kah sellised peenikesed poisid olla, vähemalt kokanduse vallas, siis üks päev võib aastas ka maamehelikult kare ja karvane olla.

Mõte oli olemas, seega enam tagasiteed ei olnud. Roa selgroog oli paigas-pudru kruupidest, juurde oli vaja leida vähem rammus lihaline ning siis mingi kaste, mis asendaks praerasva. Kappasime siis mööda meile teadaolevaid turge ja kauplusi ringi ning oma suureks üllatuseks leidsime naerist, seda vana talupoegade söögipoolist, mis enne kartuli siiamaale jõudmist  meie esivanemate seas vägagi populaarne oli. Kahjuks ei ole seda köögivilja meie kaubanduses just üleliia tihti saada, mis põhjusel see nii on,  ei teagi kohe öelda. Sadama Turg aga üllatas taaskord positiivselt, mis sest, et naeri päritolu ei olnud kodumaine vaid naeri kasvukohaks oli märgitud Läti, olime rahul, et selliseid asju meil siin ikka vahel liigub. Naeris on väga hea küpsetatuna, eriti hea on naerist lõkketuhas küpsetada, kuid tänapäeva kodudes kuuma lõkketuha leidmine niisama lihtne ei ole. Ja nähes kui palju meil viiamsel ajal tulekahjusid on olnud siis tahaks, et seda üldse ei oleks.  Aga üleskerkinud probleemi lahendasime selliselt, et pistsime naeri lihtsalt ahju (200 C), üheks võimaluseks on kasutada ka liiva või soola, kuid seekord panime lihtsalt niisama ilma ühegi abivahendita. Lisaks veel kaks kartulit ja ühe piraka porgandi kah, seltsis segasem ehk asendasime klassikalises mulgipudrus värske kartuli küpsetatud köögiviljadega. Keetsime kruubi  pehmeks ning lisasime küpsetatud kartulid, porgandi ning naeri ning tampisime siis pudru korralikult segamini. Hiljem pistsime lihtsalt jahtunud pudru korraks ahju tahenema ning serveerimisel panime tüki võid, et natukenegi oleks seda mõnusat rasva mekki pudrul küljes.

Lihaks valisime loomaliha, tegelikult jäime lihtsalt leti äärde toppama ja kuna müüja oli sedavõrd kena kohe oma kaupa pakkuma võtsime tükikese, et mitte tavapäraselt podiseda, et „vaatame veel ringi, hiljem võtame“. Lihaga tegelesime väga minimaalselt, lasime pannil kummalegi poolele minuti jagu kuuma ja siis kuuma ahju 5 minutiks ning enne serveerimist soola ja pipart lisaks.

Kastmega mängisime pisut rohkem, kuigi ka see on olemuselt lihtsamast lihtsam. Panime 3 väiksemat sibulat koos koorega taaskord ahju küpsema, kui sibulast eritub sellist meeldivat magusat lõhna ja karamellistunud vedelik hakkab välja imbuma, on aeg nad ahjust välja võtta. Kõrbenud osa (kui seda tekib) eemaldada ja siis rõõsa koorega keema ajada. Iseenesest võib seda tumedat karamellistunud vedelikku kastmes kasutada, kuid siin on oht, et kastme maitses hakkab domineerima pisut mõrkjas kõrvemaitse ning sibula oma küpsetamisest tulenev magusus kaob ära. Kui maitsed olid kastmesse keenud, püreestasime sibula ning serveerisime kuumalt. Kellele ei meeldi sibulatükid, siis kõige parem on peale püreestamist kaste kurnata, jääb mõnusalt küpsesibula maitsega kreemjas koorekaste.

Koguseid ei kirjuta, eks see selline maitse küsimus ka ole, kes kui palju, mida tahab panna. Koostisosad on ausalt kirja pandud ning võimalus järele teha on täitsa olemas.

Read Full Post »

Yaki-gyozad krevetitäidisega

Krevetipisik erinevalt gripipisikust külma ei karda (tegelikult ei karda ka gripipisik, lihtsalt inimesed käivad külmaga vähem ringi), seega ei ole krevetipisikul sooja ega külma ilmast, ravimisest ei piisa kuumast teest ja küüslaugust, ainuke raviviis on piisavas koguses krevettide söömine. Selle teadmisega relvastatult asusime siis seda kangekaelset pisikut endast välja ajama, panime aga taas portsu keetmata hiidkrevette sulama ja asusime mõtlema, mida nendega teha. Kuskilt kinnistunud teadmine, et külmunud asjade kiirkorras külmutamine head nahka ei anna, mistõttu oli meil piisavalt aega kukalt kratsida ja mõtiskleda millisel moel oleks krevetid seekord kõikse paremad. Kaalukauss vajus vaikselt kuid visalt krevettide mundris küpsetamise poole, olime just eelneval korral krevette niisama kuumas vees ujutanud ning tulemusega rahul nagu ujumisõpetaja, kelle hoolealustest keegi raskes trennis ei uppunud. Oli vaja uut väljakutset, selleks seadsime endale eesmärgi kaitsta krevetid taignaga ja siis küpsetada.

Valmistamisviisiks valisime jaapanlaste seas populaarse pelmeenilise -gyoza. Tegemist on tõeliselt eaka retseptiga, nimelt on gyoza juured pärit Hiinast ning seal nimetatakse sellise teguviisiga tehtud pelmeenilisi jaozi´deks (pannil küpsetatud jaozi nimeks on guotie) ning selliste pelmeenide valmistusviisi sündimise päev jääb kaugele üle nelja tuhande aasta. Esimene kirjalik ülestähendus on väidetavalt Song dünastia ajast (960-1280 m.a.j). Jaapanisse jõudsid sellised pelmeenid seitsmeteiskümnenda sajandi lõpu poole, mis tähendab, et jaapanlased ei kiirustanud ülemäära nende pelmeenide omaksvõtmisega. Lasid aga rahus hiinlastel retsepti lihvida ning, kui midagi paremaks teha ei saanud võtsid elegantselt üle. Kui juba läks siin faktide ja ajalooga mängimiseks, olgu kohe öeldud, et jaapanlased jagavad gyozad valmistusviisi järgi vähemalt neljaks- sui-gyoza (keedetud gyozad), mushi-gyoza (aurutatud gyozad), age-gyoza (rasvas praetud gyozad) ning yaki-gyoza (pannil pruunistatud ning seejärel aurutatud gyozad).

Olles endale gyozade tausta enam vähem selgeks teinud ning kurvastusega pidanud tõdema, et igivanad traditsioonid ei toeta meie ideed, kuna enamuse retseptide kohaselt kasutatakse gyozas sealiha ja kapsastas, millele lisanduvad siis koka rikutusest sõltuvalt muud lisandid. Otsus oli aga tehtud, seega jätsime suurema tähelepanuta selle osa traditsioonist, mis liha poole tüüris. Võtsime selleks ajaks üles sulanud krevetid, hakkisime selle hiinapärase noaga, et vähemalt midagi oleks traditsioonide kohane, võimalikult peeneks massiks.  Kapsa asendasime värskete suhkruherne kaunadega, see oli tegelikult sundseis, sest kapsas oli just läinud täitsa eestipärase ahjuroa maitsestamiseks aga etteruttavalt tuleb tõdeda, et värske suhkruhernes täitis oma kogukama venna rolli imemaitsvalt, ilmselt oleks kapsas kreveti kõrval pisut liiga robustne jäänud. Loomulikult sai sinna veel sisu paremaks kooshoidmiseks pandud munavalget ja mõningaid põhi maitseaineid, kuid seda juba täpsemalt retseptis. Taigna tegemisel tekkis esialgu mõte, et ei tea kas tuleb selline nagu vaja, kuid peale mõningast sõtkumist oli ilmne, et pääseme teisest katsest. Parema tulemuse saamiseks tegime isegi vahepealsed täiendava sõtkumise, et taigen tuleks veelgi ühtlasem ja siidisem.

Kastme puhul otsustasime samuti pisut oma maitsemeelt usaldada ning traditsioonilise sojakastme-äädika ja tšilliõli asemel, keetsime väheke huvitavama kastme. Põhimaitsed jäid loomulikult samaks, sest soja kastet on üldiselt keeruline asendada, äädika asemel panime riisiäädika ja mirini segu, lisaks veel  ingverit, dim sum kastet, tšillit, maisitärklist ja pisut vett.

Nagu toidu nimigi ütleb, tegime yaki-gyoza´sid ehk küpsetasime ja aurutasime. Tegevus ise nägi välja selline, et lasime pelmeenilise ühelt poolt kenakesti krõbedaks ja siis kui tundus, et natuke veel ja gyozad muutuvad söömiskõlbmatuks, lisasime kulbitäie puljongit ning kuumutasime kaane all, kuni vedelik oli kadunud. Peale esimesi ampse oli pilt selge, et vanad hiinlased mõistsid taigna hingeelu, sest taigen oli sellisel viisil küpsetatuna väga hea, sisu kohta ei saa kah nuriseda, sest selle keerasime me ise kokku ja enda kalla pole mõistlik iga kord viriseda, väidetavalt pidi see moraalile negatiivselt mõjuma.

Seega julgeme soojalt ja külmalt soovitada gyozade tegemist, nimi on keerulisem hääldada, kui nende valmistamine, taigna valmimise ootamine tüütu ju on, kuid tulemus on selle eest hea.

Retsept- Yaki-Gyoza krevetitäidisega

Read Full Post »

Hiidkrevetid suhkruherne ja magus-vürstika koriandrikastmega

Seekordne söök on taaskord sarjast teada tuntud tundmatu ehk siis krevettidele tehtud kaste on ilmselt ammuilma kellegi poolt loodud. Kuid loomuomase laiskuse tõttu ei soovinud aega veeta retsepte lapates ning ajukäärud olid ka nädalavahetuse külmast piisavalt jäätunud, et koheselt ei torganud ka pähe, mis nimega seda kastet laiem ringkond tunneb. Ilmselt taimaalased ütleksid kohe, millega tegu, aga kuna taas ühtegi retsepti ei kasutanud siis jääb seekordne kastme retsepti nimi,  küsimuseks suurele ringile. Targad gurmaanid on öelnud a´la  „kaste on toidu selgroog“, millest tulenevalt peaksime selle roa taipäraseks kuulutama, kuna kastme selgrooks on kalakaste, mis sealmaal äärmiselt laia kasutuspinda omab ja ka teised komponendid on taimaale vägagi omased, siis tuleb nentida, et külmal talvel tuli iseenesest üks täitsa taipärane krevetiamps.

Siinkohal tuleb vist ikkagi külma ilma süüdistada, sest tagantjärele mõeldes liikusime me selle kastme poole nagu robotid, esmalt võtsime laimi, sest mingi värske hapu asi peab ju köögis alati olema ning sidrunit oli juba kah mõnda aega kasutatud. Järgmisena torkas silma värske koriander, seda ikka läheb, käis peast mõte läbi ning kuna karp oli kenasti värsket rohelist ürti täis siis pikalt ei juurelnud, mida sellega peale hakata, mauh korvi. Mööda poodi edasi kooserdades ning lõpuks laia rinnaga aasia osakonda uute maitsete otsingule minnes, tuli meelde, et kalakaste sai ülemöödunud nädalal otsa ja robotlikult haarasime pudeli kalakastet. Nüüd võib juba vist nentida, et ilma enda teadmata panime korvi kastme materjale, lisaks sai ostetud keetmata hiidkrevette ja värskeid suhkruherneid. Viimased kaks olid mõeldud hoopis ühe teise roa jaoks, kuid nagu lõpptulemusest paistab siis kulusid siia kah marjaks ära.

Kastme valmistamine oli lihtne, paar kogust kalakastet, paar kogust suhkrut, laimimahla vastavalt keelel asuvate maitsenäsade taluvusele ning siis tšillit ja hakitud koriandrit. Ürdi lisasime lõpuks, kui kaste oli pisut kokku keenud ja väheke paksemaks muutunud. Tavalise tšilli asemel kasutasime bird´s eye tšillit (tuntud kui ka piri-piri), kui „tavalise“ tšilli puhul on teinekord vaja panna ka kuivatatud tšilli helbeid, et mingitki vürtsi kätte saada siis selle pisikese pipra puhul pidime paneme pipart jao kaupa. Tegemist täitsa tšillise pipraga, panime selle koguse peale vast neljandiku piprast, kuid seegi paar ketast muutsid kastme täitsa vürtsikaks. Scoville skaalas kohaselt on sellel pipral 50 000-100 000 ühikut, mis paigutab selle pisikese punase kauna soliidselt skaala keskmisse ossa. Seega ettevaatus ei ole siinkohal liiast, kui just ei ole soov kurgus ja maos lõõmava tulekahjuga kliimasoojenemisele omapoolselt kaasa aidata.

Kastme külma seisma pannud, puhastasime krevetid, olgu siinkohal kohe öeldud, et sattusime täitsa söödavate krevettide peale, võiks suisa öelda, et mõnusalt värsked tundusid (miskis tumesinises pakendis olevate keetmata krevettidega oli tegemist, ostetud Stockmani kaubamaja külmutatud mereandide osakonnast). Krevette hoidsime kuumas vees ainult niikaua , kui nad kergelt punastama hakkasid ja siis juba päästsime nad piinlikkusest ning õngitsesime jahtuma. Suhkruhernestega käitusime sisuliselt sarnaselt, ainuke vahe oli selles, et herned ei näidanud mingeid värvimuutuse märke (ilmselt oleks see juba tähendanud nende äraviskamist, kuna eesmärgiks ei olnud keeduhernes) ning soe vesi tuli neile igati kasuks. Tulemuseks oli meeldivalt magus ja krõmpsuv värske amps. Krevettide keerud ja krussid on tehtud sellise lihtsa nipiga, et krevett lõigatakse selja pealt (kus on must sooneke) pooleks ning jäetakse väike osa kas siis sabast või peapoolsest otsast kokku, selle tulemusena tekivad sellised kenad krevetiväänikud.

Nagu vahel ikka juhtub siis kastme maitseavaruste üle tekkinud põhjamaiselt tulise vaidluse tõttu, me kastme retsepti üles ei riputa, sest selle lihtsa kastme puhul saab igaüks, kes soovib ise vastavalt oma hetkemaitsele ning tujule vastava segu kokku keerata. Kastme üle kerkinud vaidlus aga ei tähendanud, et krevetid oleksid pidanud pikalt herneste seltskonda laual taluma, pikemalt kui pildistamiseks vajalik aeg nad seal lösutada ei saanud.

Seega vahel on täitsa mõnus puhtalt autmaatpiloodiga poes ringi liikuda, ilma suuremate ideedeta või siis suurte ideede varjus automaatoste tehes, lõpptulemus võib olla igati väärt seda väikest vaeva.

Read Full Post »

Vürtsikas nuudlisupp sealihaga

Ei ole midagi uut siin päikese all ehk tagasi jaapani köögi radadele. Kõik algas sellest, kui lugesime, et Sadama Turg on kella seitsmeni lahti ja teatud ajast (16.00-19.00) on värske liha hinnad kümnendiku võrra all. Tööinimestele pole vaja vist öelda, et isegi, kui tööandjale kõvasti tööajaga liiga teha, siis üldjuhul tööpäeva lõpus turult värsket liha ei saa, seega oli see uudis töötavate hobikokkade jaoks võrratu. Et reklaam ei oleks sarjast „pesed kolm korda hambaid ja su hambad on 10 korda valgemad“, otsustasime seda asja kohe uurida. Hinna osas pidas reklaam paika, liha oli pisut nukra olemisega, kuid vilavate silmadega ringi vahtides leidime piisavalt kobeda välimusega seasisefileed ning sellest sähvataski soov teha üks idamaine nuudliroog. Meie tegutsemise aluseks sai Jaapanis populaarne nuudliroog, nimega ramen. Aga nagu elu on näidanud, oskame me lihtsad asjad keeruliseks teha. Ramen on tegelikult Hiinast pärit nuudlisupiga, milles peamist rolli mängivad nuudlid ja leem ning alles siis tegija fantaasiale või piirkonna traditsioonidele vastavad lisandid. Nuudlite maailm on aasias sedavõrd suur, et seekord selle eraldi ei peatu ainult niipalju, et ehedad ramen nuudlid koosnevad nisujahust, soolast, veest ja kansuist (kansui on mineraalne vesi ühest Mongoolia järvest, tänapäeval on loomulikult see leidnud aseaineid, kuid muhe fakt, mida ei saanud ju enda teada jätta). Just see viimane ongi see imeaine, mis võimaldab nuudleid venitada. Meie püüdlused veest jahust ja soolast tehtud massi venitada, kukkusid haledalt läbi ning seetõttu me kasutasime hoopis poest ostetud Udon nuudleid.

Olles viimasel ajal tonnide viisi jaapanipäraseid retsepte lapanud ei olnud keeruline üks kergemat sorti nuudliroog kokku keerata. Kuna otseselt ühtegi retsepti aluseks ei võtnud siis ei hakanud ka jaapanipärast nime külge pookima, mitte ei tahtnud teadmatusest tulenevalt anda sealihale munapudru nime, kuigi hilisem pisike otsimine, et millega tegemist võiks olla meenutas vägisi mannavahu-heeringa ja hernesupi stiilis kemüüset. Igatahes me otsest vastet sellele roale ei leidnud, kuid kuna kasutusel on  udon nuudlid siis peaks nimes see udon eksisteerima. Kui keegi teab nime siis julgelt märku anda, millise roaga me enese teadmata hakkama saime.

Kui nüüd tekkis küsimus, et miks ühed murumütsiga mehepojad kauge ja võõra maa retsepte uurivad siis üheks põhjuseks on peaaegu igapäevaseks saanud animatsioon „Leiutajaküla Lotte“ ning sealse mesimummi Susumu mõjud, kuid on ka proosalisem põhjus. Nimelt on üks blogipidajast ilmarändur sedavõrd palju aasias viibinud, et otsustas kätt proovida, õigemini talle anti võimalus kätt proovida, sushi & rameni baaris Sakura. Ja kuna hetkel käib seal väikene menüü iluravi siis on ju loomulik, et hetkel kokanduskompass põhja ei näita. Me ei saa lubada, et seekordne nuudliroog menüüs ilutseb, küll aga saame lubada, et põnevat söögipoolist leiab sealt kindlasti.

Aga tulles tagasi meite nuudliroa juurde siis esimene asi, mis tuli valmis teha oli leem. Ei midagi enneolematut, ports vett, kombut, aedvilju ja podisema. Kombu ehk lehtvetikas elik pruunadru tuleb enne keema hakkamist välja võtta, sest väike vetikatükk annab imetabaselt mõru meki, kui juhtub leemega mõnusalt podisema minema. Selle mõruda maitse eest hoiatasid enamus retseptide autoritest, keda me juhtusime lugema. Maitsepõnevust lisasime bonito helvestega ehk siis kuivatatud ja suitsutatud tuunikalaga ning vähesel määral andis jumet ka mirini. Jaapanlased kutsuvad seda leent peenelt köögivilja dashiks. Nii palju kui me aru oleme saanud, kui vees on kombu vetikas ja bonito helbed siis võib seda juba dashiks nimetada, kui paned sinna porgandi ja sibula või mis iganes köögivilja juurde on tegemist köögivilja dashiga.

Järgmiseks tegevuseks oli seasisefilee ettevalmistamine küpsetamiseks, selleks panime liha 10 minutiks miriniga toasoojusesse laagerduma, kui tundus, et aitas katsime filee nanami togarashi nimelise vürtsiseguga. Ilmselgelt on see igas kodupidamises olemas ja kõik teavad millega tegemist, kuid loetleme siiski koostisosad üles, nimelt moodustavad tšhilli, röstitud apelsinikoor, mustad ja valged seesamiseemned, jaapani pipar, nori vetikas ja ingver sellenimelise vürtside segu, mida tuntakse ka shichimi nime all. Kui keegi tahab vürtsist apelsinikoort toitudes kasutada siis peaks seda saama Piprapoest. Tegemist on täitsa uhkelt vürtsise seguga ning seetõttu ei tasu ahvatlevat puru lusikaga põske pista. Kui liha oli sellisel moel prepareeritud siis korraks kuumal pannil rösti ja ahju 5 minutiks (215 C).

Pisukeseks eputamiseks panime ka munakollase 3 minutiks ahju küpsema ning serveerisime ainult munakollase vedelat osa toidus. Juurde udon nuudlid, õhukeseks viilutatud porrut ning eelnevalt leotatud wakame vetikaid. Kui kellelgi on külmiku nurgas Goma-Wakamet siis tuleks pigem seda kasutada, sest kuivatatud ja leotatud versioonil jääb see ehe krõmps pisut lahjaks.

Roog on tõeliselt lihtne ja sobib imehästi kergemaks õhtusöögiks või kui tuleb hirmus isu millegi vähe põnevama maitse järele siis tasub kah teha, kõik vajalikud ained on tänapäeval meite jaemüügist saada. Aga kui tõesti ei ole soovi mässata siis tuleb minna sinna, kus seda igapäev tehakse.

Retsept- Vürtsikas nuudlisupp sealihaga

Read Full Post »

Õun veinis

Vahepealne jaapanipäraste toitude möll tekitas soovi midagi täiesti teistsugust proovida, kaua siis seda „riisi ja toorest kala“ ikka jõuab keresse transportida, hea on ta küll, kui kasutad võimalikult kvaliteetseid tooraineid, kuid geneetiline kood surub vahepeal ikkagi nina sealiha ja kartuli poole. Kõrvalpõikena peab nentima, et tänu sushi söömingule oleme  enda jaoks avastanud hea kala ostmise koha (Sadama Turult), milline on see enam vähem õige riis (Eestist kahjuks seda ei õnnestunud saada, Hiinast ja Inglismaalt aga saime), et igasugune sojakaste ei sobi kohe mitte õrna kala maitsestama, isegi meie kauaaegne lemmik Kikkoman langes sügavasse põlguse kuristikku, kuid kogu sellest avastamise retkest kunagi teine kord ja siis juba täpsemalt.

Tulles tagasi seekordse idee juurde, siis ühel päeval lapates ajaviitmise eesmärgil kokaraamatuid, torkas silma veinipunane pirn, seda otseses mõttes, kuna pirni oli keedetud punases veinis. Ilmselgelt on sellisel moel valmistatud pirni söönud paljud või vähemalt näinud sellist pirni, mistõttu sellest me rohkem ei pajata. Punane pirn aga ei olnud päikselisel päeval ahvatlev või kui lõpuni aus olla siis külmikus oli pudel sauvignon blanc´i viinamarjadest veini, mis toidutegemiseks oli mõeldud ning sealt koorus mõte, et uputaks hoopis õuna kangestatud viinamarjamahlas. Nagu seda ennegi on juhtunud, et kui juba mõte on tekkinud siis tuleb tegutseda. Peale mõningat võitlust kaotas Granny Smith nimeline õun oma rohelise ja vahase kuue ning sulpsas kuumaks aetud veini, mida olime maitsestanud suhkru ja safraniga. Safrani lisamise mõte oli puhtalt õuna värvimise idee, kuna veini oma toonid olid sedavõrd heledad, et poleks õunale mingit värvi andnud, seega pidime kuidagi asja parandama. Safraniga väga ei ülbitsenud, sest liigsel kasutamisel on oht tekitada aroom, mis meenutab igivana seisnud rohukappi ja me ei usu, et see lõhn ülearu apetiitne oleks.

Õunad kenasti podisemas, oli aeg mõelda, et mida sinna juurde pakkuda. Üheks mõtteks oli, et ei paku midagi, vaid serveeribki lihtsalt väikese apelsinikoore riba ja veinikastmega, hea lihtne magusroog, ilma liigse peenutsemiseta. Teiseks ideeks oli teha Créme Anglaise muudetud variant ehk „Créme Curry“. Créme Anglaise elik inglise kreem on munakollase, suhkru ja sooja piima segamisel saadav paksem kreem, mida üldiselt kasutatakse jahutatuna magustoitude juures. Valmistamisviis on sarnane jäätise või siis ka créme brûlée põhja tegemisele. Muna vahustatakse suhkruga ning lisatakse siis piim/koor ning kuumutatakse vesivannis kuni 85C ning kui segu on paksenenud siis jahutatakse.

Meie oleme kunagi varemgi proovinud seda sama kreemi teha karriga (tegelikult ka veel basiilikuga, sidruniga jne) ning magus karri ja õun klappisid omavahel täitsa mõnusalt. Ainuke oht on maitsestamisel hoogu sattuda ja sügavat kollast värvi kreemile taga ajama hakates karriga üle pingutada. Kui aga esteetiline pool maha suruda ja karriga üle ei pinguta siis töötab suhkur, koor ja karri täitsa arvestatava meeskonnana. Piprapoest saab erinevaid karride segusid ning igaüks saab endale valida selle segu, mis kõige meeldivam suulaele tundub, meie kasutasime seekord sidruniaroomiga karrisegu, kuid oleme proovinud samuti inglise segu ja ka see oli hea.

Selline väheke veinine ja kreemine sai see luud, millega maitsenäsasid sushist puhastasime, kuid töötas suurepäraselt, kuna seda kirjatükki kirjutades tekkis taas väike neelatus sushi järele.

Retsept- Õun veinis

Read Full Post »