Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for 30. märts 2011

Muna 64

Blogi sünnipäeval sai proovitud professionaalide poolt (restoran Neh´is) paar tundi soojas vees hoitud muna.  Tegemist siis viimaste aastate jooksul maailmas populaarsust võitnud muna valmistamise viisiga, kus muna „keedetakse“ 64,5-64,9 kraadises vees mõned head ajad. Tulemuseks peaks olema muna, kus valge ei ole selline kõva tükk nagu see tavameetodil (vesi 96-100 C) keedetud muna puhul on, vaid on pehme ja pisut isegi vedel ning munakollane on samuti vedel. Samas on nii munavalge, kui ka muna kollane läbikuumutatud ja hirmsat haigust, mis toore muna puhul kummitama võiks hakata, karta ei ole. Selline küpsetusviis võtab aga omajagu aega ning vajab üldiselt ka sous-vide tehnikat ehk siis veevanni milles oleks ühtne temperatuur ning vaakumit, seega kui tööle jõudmisega on juba ajaliselt niigi kriitiline, siis ei tasu hommikusöögiks sellisel moel muna valmistama hakata.

Nädalavahetusel oli seekord piisavalt aega, ilm oli päikseline ja tekkis idee, et proovime seda muna veelkord koduste vahenditega teha, esimene kord sai seda proovitud kohe peale Neh´ist koju jõudmist ning siis olulist erinevust ei märganud. See andis julgust uuesti katsetada. Põhiliseks probleemiks on vee temperatuuri hoidmine, pliidil seda üldiselt teha ei saa, sest vee temperatuur kõigub liiga palju tänu pliidi eripärale (vähemalt AEG keraamilise pliidiga on see nii), nimelt kuumutab pliit tsükliliselt ning ei hoia ühtset pidevat kuumust. Seega saad sa kõiki muid temperatuure väljaarvatud see temperatuur mida sa tegelikult soovid. Selle vältimiseks mõtlesime kasutada soojaallikana ahju, mille temperatuur on oluliselt ühtlasem ning kõikumisi kui selliseid peaaegu ei ole. Temperatuuri kontrollimiseks kasutasime ahjuga kaasaskäivat lihatermomeetrit, mille uputasime vette. Ahju temperatuuri hoidsime stabiilselt 85-90 kraadi juures, kuid ka siin peab ikkagi aeg ajalt vaatama, et vajalik temperatuur püsiks õiges vahemikus. Tehniliste vahendite puudulikkuse tõttu me loomulikult ei eeldanud, et suudame hoida 64,5-64,9 kraadist vee temperatuuri. Esialgu tegi rõõmu, kui üldse suutsime vee temperatuuri hoida vahemikus 63-65 C, seega päris-päris õiget temperatuuri me kogu valmistamise aja jooksul ei suutnud kahjuks hoida. Aga me ei lasknud sellest ennast segada, muna soojas vees hoidmine võttis meil kaks tundi aega, me ei ole proovinud lühemat aega ja ei ole ka proovinud pikemat aega, kuid isikud, kes selle meetodiga lähemalt tuttavad on, ütlevad, et ajaliselt pikem hoidmine muna kvaliteeti ei muuda. Liha küpsetatakse, väga-väga kannatlike inimeste korral, madalat temperatuuri kuni 72 tundi, mis pidi andma parema kvaliteedi kui 8 või 12 tundi küpsetamist. Kuna muna puhul ülemäärane aeg kanamuna, millekski enneolematuks ei muuda, siis ei hakanud ka aega raiskama, hoidsime muna kaks tundi soojas vees ja kõik. Sellel ajal, kui muna võttis ahjus kuumavee vanni, tegime kartulikrõbinaid ja keetsime hollandi kastme. Hollandi kastme puhul on vist sõna keetmine taaskord vale termin, sest veevannis kastme segamine keetmise mõõtu välja ei anna. Hollandi kastme tegime äärmiselt lihtsakoelise- kaks munakollast, teelusikatäis vett, sidruni mahla, võid ja siis pisut soola ning pipart. Kui aus olla, siis pisut mängisime võiga ehk kuumutasime võid koos sibulaga, et anda kastmele õrna sibula maitset, kuid see oli ka selle kastme juures kõikse suurem „mängimine“. Kõiki hirmu ja õudusjutte selle kastme tegemisel, ei tasuks meie arvates puhta kullana võtta, kes vähegi on enne pisut visplit käes hoidnud ja kasvõi creme anglaise kastet teinud sellel ei tohiks ka hollandi kaste üle jõu käia.

Kartulikrõbinad on meie vana leivanumber, rasvatud praekartuli maitsega, krõbedad kartulikettad. Nende valmistamiseks läheb vaja paari kartulit ning pudrunuia ehk siis kartulid tuleb lihtsalt puruks suruda ning saadud kartulimass küpsetuspaberi vahel õhukeseks rullida, kujundid välja lõigata ning sügavkülma panna. Kui kõik kenasti läbikülmunud, tuleb kujundid küpsetada 160-165 C kuumas, kuni on mõnusalt krõbedad.

Salati liigset munasust, sest hollandi kaste on kah tõsiselt munane, püüdsime piirata värske salati, kartulikrõbinate ning röstitud toorsuitsupeekoniga. Kellele muna meeldib sellele meeldib see väike salatiline kah, kellele aga muna nii väga ei meeldi võib hollandi kastme asemel kasutad mingit muud kastet või maitset. Meie lisasime pisut ilma soolata rohelisi pistaatisia pähkleid, andis õrna pählise maitse lisaks.

Read Full Post »

Sünnipäeva pidustused peetud ja aeg taas argiellu sukelduda, kuid nii nagu vahel ikka on, et peomeeleolust ei tahaks nii kergelt loobuda, samas elu surub peale. Vaheetapiks mõtlesime, et teeme sellise pisut kergema roa, mida hea veini juurde näkitseda ja mille tegemine ei võta palju aega ega vaeva.  Näkitsemine muidugi ei tähenda, et supipuru söömiseks peaks väga palju aega varuma. Tegemist siiski külmetatud asjaga ja kui seda just külmkambris ei nosita, kipub see ühel hetkel oma jäisest olekust vedelasse üle minema.

Nagu pealkiri juba ütleb on tegemist ühe meie varasema supi uues kuues serveerimisega. Asja mõte oli selles, et vahel tahaks lihtsalt aja maha võtta ja head veini juua ning  midagi sinna kõrvale ampsata. Samas tänapäeva meedia pressib, et kõik mis sööd peab olema ülimalt tervislik. Supp, kui selline on tervislik, annab kerele raskete kõhutäite kõrval pisut hõlbumat aega ning käib kerest mõnusalt läbi. Seega kui suppi teha siis oleks asjal selline tervislik jume juures, kui päris ebatervislikest asjadest seda ei valmista.  Samas on üldiselt probleemiks see , et supi juurde väga tihti veini ei serveerita, õigemini vedeliku kõrvale teist vedelikku kuidagi narr tarbida.  Tuttav olukord noka ja saba jandist, milles ikka üks kinni ja teine lahti ja siis kõik vastupidi. Selle olukorra lahendamiseks tegime supi, mis katab tervislikkuse poole ja siis külmutasime selle, mis omakorda annab võimaluse sellele veinilisemale poolele. Positiivseks tuleb  lugeda seda, et see „supp“ on mõnusalt jahutava iseloomuga, eriti kui supi juurde tarbida heledat veini, mille serveerimise temperatuur kaldub üldjuhul jahedamate kraadide poole.  Kui kellelgi juba on tunne, et kevadine kuumus liiga teeb siis võib jahutuseks supipuru ja jaheda veiniga pisut ennast jahutada.

Supi juurde tuleks serveerida külmutatud chorizo vorstipuru ja kiviga rohelisi oliive. Kui tekkis küsimus, et miks peaks ka vorsti külmetama, siis on asjal kaks poolt. Esiteks külmutatud asja on parem riivida, kui soovitakse tulemuseks peenikest puru. Peenikese riiviga vorsti riivides saab hea peenikese puru, kui chorizo vorsti toasoojana riivida siis tuleb ilmselt üks paras hakkliha. Mitte, et sellisena see asi söödav ei ole, kuid külmutatuna riivides on riivimise tulemus muhedam ja samas on ka maitsel vähe teistsugune mekk juures, selline jäine ja tahke.  Chorizo on toorvorst ja kui seda toasoojana tarvitada siis on vahel tegemist, et hambad korralikult viilust läbi käivad, külmutatud puru korral seda muret ei ole. Võib-olla vorsti vürtsisus saab seeläbi pisut kannatada, kuid vorstis on piisavalt seda pikantsust, et pisukese osa ära võtmine olulist kahju ei tee. Supipuru kõrvale tuleks kindlasti teha kuumasid röstitud saiasid, mis sulatab suus kogu selle kompoti ühtseks löögirusikaks.

Retsepti ei hakka uuesti andma, küll aga viitame originaalretseptile.

Selline lühike sai meie seekordne sünnipäevajärgne esimene postitus, ajame selle kevadpohmeluse süüks ning loodame, et vitamiinidest pakatavate isetehtud mahlasegude ja päikese toimel toimub paranemine kiiresti.

PS! Me ei ole toitumisteadlased, seetõttu meie juttu supi tervislikkusest ei tasu väga tõsiselt võtta,  me ei ole viinud läbi ühtegi vastavat uuringut ja lähiajal ei ole ka plaanis ühtegi läbi viia, seega ei tasu unetutel ja muude hädade küüsis vaevlevatel isikutel ennast supiga ravima hakata.

Read Full Post »

Sünnipäev

Aasta tagasi sai tehtud meie esimene sissekanne siia blogisse.  Aasta saagiks on 45 ülestähendatud retsepti, mis meiesugustel haugimäluga tegelastele ainult rõõmu teeb. Nüüd on meil endal kah hea vaadata, et kuidas me midagi tegime ja mis koguseid kasutasime.  Tavapärane söögitegemine käib meil rohkem selliselt, et kõigepealt keedame miski asja kokku, tegemata tavaliselt ülestähendusi, mis omakorda viib selleni, et peale paari päeva ei suuda enam meenutada, mida me just selle maitse saavutamiseks kasutasime, sest uusi ideid ja mõtteid on niipalju peale tulnud, et vanad on ununenud. Blogis olevate retseptide puhul aga oleme püüdnud kohe algusest peale  ennast sundida kasutatud mõtted, temperatuurid, kogused jne.  üles tähendama, üldjuhul on selleks paber vahel harva ka tahvlike ja veel harvem otse arvutisse. Raamaturiiul meenutab seetõttu hullunud kunstniku jooniste mappi, igas suunas turritavad täissoditud paberid, mis on küll kokaraamatute vahel, küll niisama lahtiselt, aga korratuses peitub ka kord, siiani ei ole veel ükski retsept kaduma läinud. Ptüi, ptüi, ptüi.

Blogi pidama hakates oli meil esmaseks eesmärgiks seatud, et tehtud toidud saaks kuidagi jäädvustatud, seda eesmärki oleme täitsa arvestatavalt täitnud, mistõttu võime anda hindeks korraliku koolipoisi kolme, teine pool tegutsemise ajendist ehk siis see „edevuse“ külg on samuti vast rahuldatud, mõni inimene on ikkagi  blogi kah kaemas käinud. Mis siis muud, kui jätkame ning püüame veelgi paremini.

Aasta kokkuvõtteks väikese Top 3 kah enimvaadatud retseptidest:

  • 1. Kartulisalat
  • 2. Seenepasta
  • 3. Madalal kuumusel küpsetatud lõhe külma  Thom Kha Pla supi ja Matuu kastmega

Aga selle aastase retseptitamise peale, tekkis meil idee, et teeme terve nädalavahetuse süüa ja kui viitsime siis klõpsame mõne pildi kah, kui  ei viitsi siis ei klõpsa midagi vaid möllame pliidi ja ahju taga niisama. Algatuseks tegime portsu erinevaid smuutisid, et organism peaks kogu sellele tulevasele söögile ja joogile kenakesti vastu. Ilmselt sellise koguse vitamiinide peale peaks kevadväsimus olema pühitud, kuni järgmise kevadeni. Vaatame kas nii ka tegelikult juhtub, igatahes põsed võttis kevadiselt punaseks küll (see võis olla ka purustamise tagajärjel näkku pritsinud vaarikatest, kuid see ei ole oluline).

Vatsale andsime tööd järgmiste roogadega:

1) tapas- röstitud saia, praesibula kreemi, röstitud paprika püree, roheline kiviga oliiv, purustatud must pipar ning kogu seda asja siduvaks komponendiks oli suurepärane jamon serrano sink (koostöös külma veiniga);

2) küülikumaksast amps -värskest küülikumaksa praadisime kergelt võiga, pisuke maitsestamine soola ja pipraga ning siis parajalt vana armanjaciga (aastast 1969) põlema (oli hea amps);

3) Heston Blumenthali meetodil tehtud krõbe kana. Tegemist on küll omajagu uhke mängimisega, kuid lõpptulemus on seda väärt, mis sest, et hakkasime laupäeval mässama ja pühapäeva lõunaks saime kana lauale asetada. Kõigepealt oli vaja kana (siinkohal peab jäle ära mainima, et Sadama Turult saime nö „vabajooksu kana“ ) hoida 8% soolvees 6 tundi, sellele järgnes  kuumas vees hoidmine ca 30 sekundit ja siis jäävees jahutamine (2 korda), sellele järgnes 8 tundi külmas kuivatamist ning 4,5 tundi madalal kuumusel ahjus küpsetamist (hoidsime ahju 60 C juures) ning siis kuumal pannil naha krõbedaks praadimine ja kõige lõpetuseks süstisime kana lihastesse ja naha alla pisut maitsestatud võid (selleks praadisime selitatud võiga sibulat ja kana tiibu ning kurnasime saadud rasva). Kõrvale pakkusime omas mahlas hautatud porgandeid ja praetud kartuleid (Heston teeb asju vahel keeruliselt, kuid tulemuseks üldjuhul väärt söök);

4) Enne kui kana sööma hakkasime, käisime veel pühapäevasel lõunal restoranis Neh. Ei ole midagi öelda, tegemist väga väärt kohaga, toidud olid suurepärased. Esimeseks käiguks oli suitsuräime salat madalal kuumusel keedetud kanamunaga (64 C kraadi juures) ning sinna juurde ohtralt rohelist, paar särtsakat marineeritud kurki ja kaste (mida ei suutnud tuvastada). Hea algus pühapäevasele lõunale.

Teiseks roaks oli lambaliha röstitud tomatite, kartuli ja seenekastmega. Liha oli tõeliselt hästi tehtud.

Magusaks pakuti küpsetatud vaniljekreemi tüümiani jäätise ja mustika kompotiga. Taaskord väärt suupiste, eriti hea oli jäätise struktuur.

5) Aga sellest lõunasöögist jäi see muna tegemine kripeldama, sest tegemist ju teada tundud sous vide tehnikas tehtud keedumunaga. Egas midagi, pisut pusimist ja saigi see muna koduste vahenditega järgi tehtud. Ilmselt iga pühapäeva hommik sellist mässamist ette ei võtaks, kuid mõnikord võiks täitsa proovida, kui tõesti hommikut üldse süüa sooviks;

6) Siia peaks tulema veel ports toite (suured krevetid, röstitud ja marineeritud suvikõrvits, loomalihast pajaroog jne) , kuid need jäid poolikuks või ei moodustunud arvestatavat sööki, mistõttu nendest siin juttu ei tee. Kuid mõnda asja tahaks uuesti proovida ja siis riputame oma tegemised ja tulemused ka siia taas üles.

Selline siis oli meie pisike tähtpäev, piltide puudumise tõttu jäägu lugejate fantaaseerimise objektiks, mismoodi toidud välja nägid.

Read Full Post »

 Kuumadel põhjamaalastel on ilmselt talviste vammustega ringi liikudes nahk enamjaolt märg, sest päike on taaskord meile oma soojemat poolt näitamas, sellest tulenevalt mõtlesime, et unustame vahelduseks hirmus toitvad söögid ja teeme kerge vahemerelise supi. Suppi südameks oli plaan panna ahjus küpsetatud küüslauk, kuid nagu elu on näidanud, et see mõte, mis esialgu meeles mõlgub muutub, kui asi tegudeni jõuab. Ei pea vist selgeltnägija olema adumaks, et meie supi puhul täpselt nii juhtuski. Poodi minnes, tekkis meil mõte, et küpsetatud küüslauk on hea küll, kuid tahaks midagi kõrvale.

Tavaliselt on aeglasest liiklusest kasu, kui mõte ei ole veel päris küps ja poodi või turule tormamisega ei kannata kauem viivitada, ummikud ja kõikvõimalikes kohtades olevad foorid annavad vajaliku mõtlemisaja, et mida poest või turult osta, seekord nii hästi ei läinud. Jõudsime poodi sellel hetkel, kui mõttelõng ketras juustudest ning sinna letti äärde me ka loomulikult jalad seadsime. Tõele au andes tuleb nentida, et vaatasime seda juustuletti (vähemalt 70% juustudest olid meie poolt maitsmata) suhteliselt nõutult ning kogudes kõik teadmised juustudest kokku, rabasime pooleldi ehku peale ühe parajalt kõva juustutüki. Tegemist oli kitsepiimast tehtud juustuga, mida kannatlikud tegijad vähemalt 6 kuud laagerdanud on, seda juustu tuntakse nime all Capra Sarda. Juustust niipalju, et tegemist Sitsiiliast pärit kõva juustuga, millel maitset piisavalt ning ka nö „kitsemaitse“ ei ole sellele juustule võõras. Lõhnab see juust igatahes võimsalt, kusjuures mitte halvasti, kuid nõrganärvilistel või nõrganinalistel tasub suu lahti hingata, kui see juust paari meetri raadiuses juhtub olema. Ninna jõudnud vürtsised aroomid loksutasid aga meie retsepti paika, küpsetatud küüslaugu pähkline mekk tõugati kõrvalmaitseks (ehk niipaljukest siis esialgsest mõttest teha küpsetatud küüslaugust suppi), supi südameks sai küüslaugu asemel hoopis juust, sellele sekundeeris chorizo vorst ja roheline oliiv kiviga. Kõige tipuks mõned tilgad oliiviõli ja näpuotsa täis musta purustatud pipart.

Selline pilt silme ees värelemas ja juustu lõhnast peaaegu mekk suus, suundusime siis kuulsat sealiha vorsti-chorizot otsima.  Meie kaubanduses olemegi näinud kahte sorti chorizo vorsti, üks on pikantne ja teine selle vastand, seega valik just ülearu suur ei ole. Soovides iga hinna eest musta pipart lisada, otsustasime mahedama vorsti kasuks. Tegelikkuses on aga sellel Hispaania päritolu sealihavorsti mitmekesisus oluliselt suurem, jaotatakse neid vorste mitmeti, kõiepealt kas tegemist on toore lihaga, mida enne söömist küpsetatakse või eelnevalt õhu käes kuivatatud ja sobivad koheselt söömiseks. Järgmiseks lahterdamiseks on vorsti vürtsisus, seal eristatakse vähemalt kolme klassi, magus (dulce), mõrumagus (agridulce) ja terav (picante). Ning loomulikult on Hispaania (ka Portugalis ja Mehhikos on omad chorizod) igas maakonnas pisut oma näoga chorizo vorsti, kuid selle loetelu esitamine läheb juba vähe pikaks. Igatahes tegemist on mõnusalt lihalise ampsuga, milles domineerivad suitsutatud paprika (pimentón-tegemist ei ole maguspaprikaga, mida tuntakse ka rohkem Ungari paprikana), küüslauk ja sealiha. Aga nagu öeldud siis variatsoonide arv on külluslik ning lisaks põhimaitsetele kasutatakse igasugu muid maitsed. Enne serveerimist röstisime chorizo viilakad, et need muutuksid krõbedamaks ja eks väikseks ideeks oli ka muuta vorst pisut läbipaistvamaks.

Supi valmistamine ei ole keeruline, piima ja koore segu kuumaks, kui põhi piisavalt soe siis riivitud juust sisse (juustuga peab olema piisavalt ettevaatlik, sest muud maitsed kipuvad selle juustu puhul varju jääma) ning segada senikaua kuni juust on kenasti ära sulanud. Kui on soovi saada täita puhas supp, siis tasub suppi kurnata, lõpuni see juust siiski ära ei sulanud, põhjuseks võis ka olla meie tahtmatus segu keema ajada, kuid meil jäid väikesed juustuterad supipõhja kuni lõpuni. Enne serveerimist lisada küpsetatud küüslauk, see annab supile lisanüansi, pehme küüslaugu meki, mis tuleb vaikselt juustu võimsa maitse tagant välja.

Retsept- kitsejuustusupp röstitud chorizo vorstiga

Read Full Post »

Seekordne toidutegu sai alguse meie kohta ebatavalisest põhjusest ehk kui me tavaliselt kukume kokkama  miskist põnevast ideest või toorainest vaimustatuna, siis seekord oli ajendiks hoopis uut objektiivi. Senine kasutusel olev objektiiv (meie keeli toru) on iseenesest täitsa hea (algajatele klõpsijatele nagu meie oleme), kuid toitude pildistamiseks ta ei ole mõeldud. Uue toru olemasolu nõudis aga karjuvalt katsetamist, et kas ta suudab meie serveeritud toidud kenamaks teha, kui nad reaalses elus tegelikult on. Siinkohal palume kergemat kriitikat, sest esimese hooga me kohe uue toruga sinasõbraks ei saanud ja seetõttu  ei ole piltide kvaliteet selline, millega üle linna uhkustada. Vahelduse mõttes aga sobib vett segama küll.

Aga tulles fotograafia vallast söögitegemise juurde, tekkis meil huvitav dilemma sõnaga „ühepajatoit“. Seekordse toidu juured peituvad ühepajatoidus, kes meist ei oleks söönud mõnusat pajarooga kartulitest, sealihast, porganditest, kaalikatest jne. Ilmselt enamuses kodudes tehakse seda suhteliselt tihti, sest hea lihtne roog ja maitseb hästi. Meie aga otsustasime pisut teistmoodi asjale läheneda ning sellest need probleemid hakkasid. Me ei küpsetanud asju ühes pajas, vaid mitmes erinevas potis, mistõttu on kummaline öelda selle roa kohta ühepajatoit, kui tegemist oli kuue erineva potiga. Samas kuuepotiroaks seda kah pisut kummaline nimetada, kuna padade arv ei oma siinkohal sellist tähtsust, kui üks pada, milles kõik kenasti koos podisenud on.

Meie poolt jäi küsimus lõpliku lahenduseta, kaalumise all oli „eraklik pajaroog“, „eraldi hoidev pajaroog“, „ühepajatoit ehk köögiviljad sealihaga“ jne. Poliitilise korrektsuse ja ajaloolise tausta huvides panime pealkirjaks “Köögiviljad sealihaga ehk ühepajatoit“. Kui kellegi fantaasia lendab kõrgemalt või kellegi on see probleem lahendatud, siis andke teada.

Toiduvalmistamisest niipalju, et algatuseks tegime puljongi, panime portsu seakonte (kaubanduses on need nimetuse all a´la sealiha raguu) ahju koos koorimata sibulate ja porganditega. Kui kondid olid pruunid ja sibul oli karamellistunud ning porgand läbi küpsenud,  panime kogu portsu koos varsselleri ja maitseainetega 6 tunniks madalale tulele keema. Peale seda jahutasime puljongi maha, riisusime puljongilt pealekerkinud rasva ning siis uuesti podisema, seekordne eesmärk oli vesi puljongist välja keeta, et jääks tummine kaste. Umbes 3 liitrist jääb lõpuks üks korralik kulbitäis intensiivset leent. Siinkohal kohe hoiatus, et alguses ei tasu soola lahtise käega panna, hiljem ei jõua vett peale juua. Soolaga maitsestamine tasub ette võtta päris lõpus, kui kastme konsistents on paras.  Maitseks lisada portveini ja lõpuks ka pisut maitsestamata võid. Kui nüüd tekkis küsimus, et mis põhjusel te selle rasva välja võtsite, kui hiljem ikkagi rasva tagasi panite, siis põhjuseks on see, et kontidest eralduv rasv ei ole võrreldav taluvõi pehme kreemja maitsega, ning taluvõi pehmendab puljongi pisut robustset-nurgelist maitset, andes kastmele ümarama maitse. Võileivasööjad kujutavad vaimusilmas seda kastme maitse kirjeldust ilmselt kõige paremini,  kes aga pole võileiva usku, siis see proovigu kastme peal isiklikult järgi, kas kirjeldus peab paika.

Teiste komponentidega sedavõrd pikalt ei mänginud – kartul, porgand, kaalikas, läksid lihtsalt vette keema. Porgandi jätsime pooltooreks ehk krõmpsuvaks. Selle põhjuseks ei olnud, meie soov söömise ajal krõmpsutada vaid mõtlesime porgandit eelnevalt mee, tšilli ja pisukese õlitilga abil karamellistada. See meie viimase aja üks enimkasutatavaid trikke, miskil põhjusel keedetud porgand niisama ei tundu ahvatlev, kui aga porgandit eelpool nimetatud lisanditega kuumutada, muutuvad asjalood oluliselt isuäratavamaks. Seente praadimine ei ole ilmselt kellelgi sügisese seeneuputuse tõttu ununenud, seega siinkohal ei hakka seda osa eraldi kirjeldama, lihtsalt niipalju, et poes värske seene huvitavamaks praadimiseks võib sinna igasugu vigureid lõigata, meie tegime lihtsalt risti-rästi sälgud sisse, aga meie ei ole ka suure kunstiandega seenelõikujad.  Sealiha puhul kasutasime sisefilee keskmist osa, mis ei ole väga paks ega ka väga seasaba moodi peenike, sellise paraja tüki röstisime kuival pannil ja siis 7-8 minutit 200 C ahjus, hiljem pintseldasime kastmega üle.

Nii see „ühepajatoit“ meil valmis, ei midagi keerulist, ainuke aeganõudev osa oli puljongi keetmine, kuid selle maitse korvab kulunud aja, ning puljongil on hea omadus täitsa iseseisvalt podiseda, ilma täiendava järelevalve vajaduseta. Vahel peab silma peal panema, kuid potisanga ei pea kogu aeg peos hoidma. Nagu elu on näidanud siis, kui ei viitsi mitme potiga mängida,  saab ka ühe potiga ühepajatoidu tehtud, seega head proovimist.

Retsept- Köögiviljad selihaga ehk ühepajatoit

Read Full Post »