Kuumadel põhjamaalastel on ilmselt talviste vammustega ringi liikudes nahk enamjaolt märg, sest päike on taaskord meile oma soojemat poolt näitamas, sellest tulenevalt mõtlesime, et unustame vahelduseks hirmus toitvad söögid ja teeme kerge vahemerelise supi. Suppi südameks oli plaan panna ahjus küpsetatud küüslauk, kuid nagu elu on näidanud, et see mõte, mis esialgu meeles mõlgub muutub, kui asi tegudeni jõuab. Ei pea vist selgeltnägija olema adumaks, et meie supi puhul täpselt nii juhtuski. Poodi minnes, tekkis meil mõte, et küpsetatud küüslauk on hea küll, kuid tahaks midagi kõrvale.
Tavaliselt on aeglasest liiklusest kasu, kui mõte ei ole veel päris küps ja poodi või turule tormamisega ei kannata kauem viivitada, ummikud ja kõikvõimalikes kohtades olevad foorid annavad vajaliku mõtlemisaja, et mida poest või turult osta, seekord nii hästi ei läinud. Jõudsime poodi sellel hetkel, kui mõttelõng ketras juustudest ning sinna letti äärde me ka loomulikult jalad seadsime. Tõele au andes tuleb nentida, et vaatasime seda juustuletti (vähemalt 70% juustudest olid meie poolt maitsmata) suhteliselt nõutult ning kogudes kõik teadmised juustudest kokku, rabasime pooleldi ehku peale ühe parajalt kõva juustutüki. Tegemist oli kitsepiimast tehtud juustuga, mida kannatlikud tegijad vähemalt 6 kuud laagerdanud on, seda juustu tuntakse nime all Capra Sarda. Juustust niipalju, et tegemist Sitsiiliast pärit kõva juustuga, millel maitset piisavalt ning ka nö „kitsemaitse“ ei ole sellele juustule võõras. Lõhnab see juust igatahes võimsalt, kusjuures mitte halvasti, kuid nõrganärvilistel või nõrganinalistel tasub suu lahti hingata, kui see juust paari meetri raadiuses juhtub olema. Ninna jõudnud vürtsised aroomid loksutasid aga meie retsepti paika, küpsetatud küüslaugu pähkline mekk tõugati kõrvalmaitseks (ehk niipaljukest siis esialgsest mõttest teha küpsetatud küüslaugust suppi), supi südameks sai küüslaugu asemel hoopis juust, sellele sekundeeris chorizo vorst ja roheline oliiv kiviga. Kõige tipuks mõned tilgad oliiviõli ja näpuotsa täis musta purustatud pipart.
Selline pilt silme ees värelemas ja juustu lõhnast peaaegu mekk suus, suundusime siis kuulsat sealiha vorsti-chorizot otsima. Meie kaubanduses olemegi näinud kahte sorti chorizo vorsti, üks on pikantne ja teine selle vastand, seega valik just ülearu suur ei ole. Soovides iga hinna eest musta pipart lisada, otsustasime mahedama vorsti kasuks. Tegelikkuses on aga sellel Hispaania päritolu sealihavorsti mitmekesisus oluliselt suurem, jaotatakse neid vorste mitmeti, kõiepealt kas tegemist on toore lihaga, mida enne söömist küpsetatakse või eelnevalt õhu käes kuivatatud ja sobivad koheselt söömiseks. Järgmiseks lahterdamiseks on vorsti vürtsisus, seal eristatakse vähemalt kolme klassi, magus (dulce), mõrumagus (agridulce) ja terav (picante). Ning loomulikult on Hispaania (ka Portugalis ja Mehhikos on omad chorizod) igas maakonnas pisut oma näoga chorizo vorsti, kuid selle loetelu esitamine läheb juba vähe pikaks. Igatahes tegemist on mõnusalt lihalise ampsuga, milles domineerivad suitsutatud paprika (pimentón-tegemist ei ole maguspaprikaga, mida tuntakse ka rohkem Ungari paprikana), küüslauk ja sealiha. Aga nagu öeldud siis variatsoonide arv on külluslik ning lisaks põhimaitsetele kasutatakse igasugu muid maitsed. Enne serveerimist röstisime chorizo viilakad, et need muutuksid krõbedamaks ja eks väikseks ideeks oli ka muuta vorst pisut läbipaistvamaks.
Supi valmistamine ei ole keeruline, piima ja koore segu kuumaks, kui põhi piisavalt soe siis riivitud juust sisse (juustuga peab olema piisavalt ettevaatlik, sest muud maitsed kipuvad selle juustu puhul varju jääma) ning segada senikaua kuni juust on kenasti ära sulanud. Kui on soovi saada täita puhas supp, siis tasub suppi kurnata, lõpuni see juust siiski ära ei sulanud, põhjuseks võis ka olla meie tahtmatus segu keema ajada, kuid meil jäid väikesed juustuterad supipõhja kuni lõpuni. Enne serveerimist lisada küpsetatud küüslauk, see annab supile lisanüansi, pehme küüslaugu meki, mis tuleb vaikselt juustu võimsa maitse tagant välja.
[…] Retsepti ei hakka uuesti andma, küll aga viitame originaalretseptile. […]
[…] Retsepti ei hakka uuesti andma, küll aga viitame originaalretseptile. […]