Kevad tuli sellise hooga peale, et lennutas meid koduse pliidi tagant maale müttama, seetõttu on meie kokanduslikud tegevused pisut unarusse jäänud. Aga ütleb ju vanasõnagi, et tühi kott ei seisa püsti, seega päris ilma kokkamata hakkama ei saa. Tegelikult on üks põhjus veel, peale kevade saabumise, miks hetkel pole olnud väga aega pliidi taga kere kuumutamiseks. Nimelt on üks meist ju mõnda aega olnud restoran Sakura peakokk ja esimene nö omaloomingu osa on jõudnud menüüsse. Ehk siis palju auru läheb selle peale, et seal tehtavad toidud oleksid suupärased ja nagu sellesinase eluga on, et kingsepp käib paljajalu ja kokk sööb kiirsööki. Vabal ajal saada peakokk kuhugile pliidi taha on tükk tegemist. Igatahes kellel käib väike neel jaapani köögi järele, sellel tasub sinna proovima minna-menüüs on ka üks molekulaargastronoomia esindaja, kes selle üles leiab saab peakokalt kiita. Uue menüü auks mõtlesime, et teeme ühe äärmiselt lihtsa, kuid samas mõnusalt kevadise ampsu.
Oma mõtte teostamiseks vormisime goma wakamest padjakese, selle peale sätime kergelt punase karri pasta ja soja ning meega kuumutatud hiidkrevetid, mida elavdasime ühe ponzu kastme versiooniga. Aga kõigest lähemalt- idee sündis siis kui koristasime köögiriistade sahtlit. Leidsime sealt kunagi ostetud sushi vormi, sellise plastmassist vidina millega saab korraga viis nigiri pätsikest vormida, olgu siinkohal kohe öeldud, et praktilist väärtust sellel asjandusel ikkagi ei ole, käsitsi tehtud nigiri padjad on esiteks kenamad ja ka oluliselt suupärasemad. Igatahes panime vetikaportsu vormi ja siis kerge füüsilise survestamise tulemusena saime täitsa arvestatava kujuga padjakese. See oli ka selle toidu kulinaarne kõrghetk, sest muud asjad on sellised lihtsamad, aga vetika tahte murdmine ning kandilise vormi andmine vetikate massile võttis rahuolust ümisema.
Mitte ei tea, kas viimasel ajal on meie kätte jõudnud krevetid juhuslikult paremaks muutunud või ongi lõpuks asi selles, et ka meie väikesesse vabariiki tuuakse vähe kvaliteetsemat kraami, kuid toored hiidkrevetid olid taaskord sellised, mida võis isukalt süüa ja krevetil oli kreveti maitse ning nende struktuur ei meenutanud ´80 aastate sinist-valget kustutuskummi. Toored krevetid kenasti külmkapis üles sulatatud, olid nad valmis kuumutamiseks. Otsustasime krevettdele pisut idamaist hõngu anda, seesami õli, punase karri pasta, vähese meega ja tilga sojakastmega. Kõigepealt õli ja karripasta pannil korralikult ära segada, siis mesi ja sojakaste juurde ning kui segu on mõnusalt venima (tegelikult hakkab segu kuumutamisel mullitama) hakanud siis krevetid korraks pannile visata ja kohe pann tulelt võtta. Sellel segul tuleb kogu aeg pilk peal hoida ja segada, kuna mees olev suhkur kipub kiirest kõrbema ja kuigi mõningane karamellistumine on vajalik, siis üleliia intensiivne kõrbe maitse kreveti juures just tervitatav nähtus ei ole.
Goma wakamet kasutasime naturaalselt, tegemist on valmis seguga ja valmistajad on teinud selle vürtsika õlise, kuna me andsime krevettidele veel lisa vürtsi karri näol, siis kastmeks mõtlesime, et võiks olla midagi haput. Tavapärast laimimahla tilka ei soovinud peale pigistada ning siis pöörasimegi pilgu taas Jaapani poole. Mõtlesime siis, et kasutame Ponzu kastet, mida ennegi olema kasutanud, kuid teeks seda kastet ilma sojakastme ja laimimahlata,vaid kasutame apelsinimahla ning paksendame Aasias populaarse kastmepaksendajaga ehk maisitärklisega. Kui lahti kirjutada, mida me kastmes kasutasime, siis oleks nimekiri järgmine: supilusikatäis mirinit, pool teelusikat kuiva dashi pulbrit, sorts riisiäädikat, 2 dl apelsinimahla, sorts vett ja teelusikatäis maisitärklist.
Sedavõrd lihtne see suupiste meil tuli, kui goma wakame salat jääb liiga intensiivseks, on väga hea sellele salatile juurde riivida kurki ja pigistada pisut tsitruselise mahla, see vähendab vürtsikust ja võtab ka seesamiõli maitset vähemaks.