Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for 6. jaan. 2013

IMGP5173

Uus aasta on taas alanud ja seda võiks täitsa vabalt hommikuga võrrelda. Kahjuks ei ole meie hommikusöömise harjumused  toitumisspetsialistide kauakestvaid ovatsioone väärivad ja seetõttu hommikused söögilaua tipphetked suhteliselt võõrad (eks ju kuuldud ole inglaste tugevast hommikusöögist ja vahemere hommikumenüüst jne).  Seega olime sunnitud tuginema silmaga nähtule ja kõrvaga kuuldule ehk reklaamile. Reklaamidest on meelde jäänud, et üks igati normaalne inimene peab päeva alustama hommikuhelvestega, vähemalt reklaamides  söövad särasilmsed inimesed hommikuhelbed, kas siis piima või jogurti või millega iganes.  Üldiselt oleme seda meelt, et sööma peab siis, kui kere sellest märku annab ja lihtsalt õigekspeetaval ajahetkel söömine tundub pisut pingutatuna, kuid hommikuhelveste idee on olemuselt ju täitsa põnev ja tekitas huvi. Kaks täiesti erinevat struktuuri, üks kuiv-krõbe ja teine pehme-kreemiam/rasvasem, kõlab huvitava kooslusena ning sellise väheke särtsakama hommikuhelbega võiks ju korra kuus hommikut alustada.

Ideed edasi arendades hakkasime mõtlema, et miks peab olema „hommikuhelves“ just magus ja kollane, teeme hoopis millestki põnevamast nt. vetikatest. Tegemist meie vana tuttavaga goma wakamega. Pidime lihtsalt mõtlema, kuidas suhteliselt vintskest marineeritud vetikast saaks krõbeda hommikuhelbe. Esimene idee, mis pähe kerkis oli, et proovime vetikat püreestada ja siis kuivatada-mõeldud tehtud. Mass mille me peale vetikate purustamist ja kurnamist saime, tundus pisut liiga teraline ja ei paistnud kuidagi, et ta sooviks kuivatades oma isikuomadusi muuta. Aga tulevik näitas, et olime eksiteel (vetikate purustamisel kasutasime vähesel määral vett, see vähendab marinaadi teravust ja aitab blenderil või saumikseril massi ühtlasemaks püreestada, hiljem kurnasime massi läbi sõela, et vedelikku vähendada). Kleepaineks kasutasime munavalget, 100 g vetikapüree peale kulus pool munavalget, segu kenasti läbi segatud, panime selle küpsetuspaberile ja 50 C ahju kuivama. Kuivatamine ei õnnestunud meil päris ühtlaselt, kuna öö tuli vahele, kuid intensiivset kuivatamist tuli kuskil 4 tundi aga kokku kuivas püree kuskil 24 tundi. Siis oli vetikamassist ja munavalgest tulnud imeõhuke roheline krõbisev kiht.

Hommikuhelbed valmis, võtsime „jogurti“ tegemise ette. Rohelised hommikuhelbed olid suhteliselt vürtsikad ja mõnusalt soolased ja viisid mõtted merele ja kalale. Ja kuidagi täiesti loomulikult tekkis mõte, et teeme jogurti riisist ja võimalusel kerge viitega sushile. Leeme põhjaks võtsime paraja tüki kombut (kes veel ei ole märganud siis Solarises ja ka teistes poodides on nüüdsest saada suuri kombu lehti), ning kui kombu oli oma maitse leemele andnud, panime 0,5 dl koshikari riisi ning keetsime nii pikalt, kuni riis oli üdini pehme. Siis juba vanas stiilis, et blender tööle ja püreestama, juurde riisiäädikat (kus on ka sool ja suhkur) ning kui riisipüreel oli sushiriisile omane maitse olemas, siis jahutasime püree maha.

Julgemad võivad proovida ka „jogurtile“ omasemat struktuuri luua nt panna juurde koort või hapukoort, kuid siis peaks äädikaga maitsestamisel ettevaatlikum olema, sest hapusus läheks ilmselt liiga intensiivseks. Tegemist on seega esmase katsetusega ja võimalusi on sealt edasi arendada vastavalt arendaja soovidele. Meie püüdsime jääda võimalikult kitsasse raami, ehk püüdsime säilitada sushiriisile omast maitset. Välimus ei ole selle riisisel „jogurtil“ just kiita, kuid ideena see meile meeldis ja hommikuhelbed sellisel viisil on meie arvates täitsa söödavad, kui mitte öelda, et mõnusad. Helveste juurde sobib suurepäraselt ise maitsestatud sojakaste (kikkomani sashimi sojakastmele panime juurde mirinit, vett, bonito helbeid ja pruuni roosuhkrut), tulemuseks oli väheke magusam ja suitsusema mekiga lahjem sojakaste. Kellele meeldib sushiriis, wasabi ja sojakaste, võib sinna veel ka wasabit lisada.

Kõike head uuel kokandusaastal!

Read Full Post »