Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for 20. veebr. 2013

IMGP5235

Seekord saab rääkida  lugu ainsuses,  venna kohta lihtsalt ei tea selles teemas midagi rääkida. Lapsepõlves oli meil esivanemate juures naabrinaine, kes sõi tomateid suhkruga. Kastis lihtsalt tomati suhkru sisse ja siis hammustas nagu tomatit ikka hammustatakse – vähemalt nii oli see legendis, mis minuni jõudis või õigemini sellisena suudan hetkel seda lugu meenutada. Igatahes rübliku eas oli suvine magustoit number I (koguse mõttes) tomat suhkruga. Eks siin oli omajagu süüdi ka esivanema tegemised ja toimetamised tomatikasvatajana, mis andis mulle esmaklassilise tooraine ning seda uskumatustes kogustes. Praegu mõeldes võiks ju nentida, et need olid sedavõrd head ka ilma suhkruta, sest egas emasüda luba ju lapsele isekasvatatud tomati puhul seda kehvemat kraami, ikka kõige paremat-magusamat sain ma kuhjade viisi. Aga ju energia vajadus oli sedavõrd suur, et suhkur kuulus marjaks ära. Tomat ilma suhkruta oli peaaegu välistatud, ainuke võimalik variant oli veel tomat soola ja pipraga. Korduvalt mäletan situatsioone, kus kellegi pisut vingus nägu vaatas suhkrutoosi, võttis sealt välja mõnusalt tomati ja suhkru pudruga koos oleva lusika ning kukkus tõrelema. Esialgsed süüdistused sai küll eemale juhitud väitega, et mingid kummalised väikeste mehikesed on kogu asja taga, kuid ühel hetkel kaotas see seletus oma veenvuse. Oli ju raske väikseid mehikesi süüdistada, kui parasjagu ise tomatist punasene suhkrutoosi kohal ümisesin. Mul ei olnud mingit viga külges, kui kellelgi praeguseks hetkeks selline mõte on tekkinud, vähemalt ükski arst ei tuvastanud, lihtsalt mulle maitses tomat suhkruga.

Viimasel ajal ei ole enam tihti sellisel moel maiustanud ja eks ka suhkru vajadus ei ole enam nii suur, kuid vahel käib nagu gripp tomati/suhkru isu peal, ja siis ikka tomati või paar saab sellisel suhteliselt kummalisel viisil ära söödud.

Ühel päeval ostsin pisikesi kirsstomateid, mõte oli neid pisut ahjus kuivatada, et nende loomupärane maitse intensiivsemalt esile kerkiks ja siis tekkis ka mõte, et prooviks ahjus kuivatatud tomatit ja suhkrut ühendada ehk teeks oma vana magustoidu uues kuues. Julguse oma idee teostada sain ühest kokaraamatust,  nimelt sattusin paar nädalat tagasi sirvima  kokaraamatut „paul food“. Raamatu autor Paul Cunningham, kasutas ühes oma retseptis samuti tomateid, mida oli ahjus kuivatanud ning  soolas-õlis-kirisäädikas-suhkurus marineerinud. Tomat leidis oma kulinaarse lõpu magustoidus, kus põhitegijaks oli oliiviõlist jäätis.

Minu vaimusilmas olev tomat sedavõrd kõrget lendu ei pidanud sooritama, temale pidi seltsiks olema ainult suhkur ja vähesel määral must pipar. Aga asjast lähemalt- 4 inimesele on hea võtta 9 kirsstomatit (üks tuleb ju kokal sunniviisiliselt ära süüa, et vaadata, kas kõik on sobilik), need kenasti koorida ja siis tervelt 3-4 tunniks ahju 65 0C juurde kuivama panna. Tomat ei tohi olla ülemäära krimpsus ja kuivanud, hea kui ikka mingisugune mahlasus säiliks, 3-4 tundi on piisav. Kui tomat on valmis, on aeg teha siirup. Siirupi tegemine on suhteliselt lihtne, 1 osa suhkrut ja 1 osa vett ja parjal hulgal kuumust.

Kui siirup oli pisut aega keskmisel tulel podisenud, võtsin pool osa siirupist ära ning ülejäänud osa jätsin värvi omandama. Päris kukekommi stiilis karamelli ei soovinud teha seega ülemäära  kuumust siirupile ei andnud. Karamellil on küll hea maitse, kuid lapsepõlves ei olnud roosuhkurt niisama lihtsalt saada ja seega maitsemeele kohaselt on tomat valge suhkruga. Põhiline on, et seda ampsu tuleb serveerida kiiresti ja süüa eelarvamusteta. Võib teha ka selliselt, et kastab tomati kuuma siirupisse ja serveerib, kuid minu mõtteks oli erinevaid struktuure ühendada, seega pisut enne serveerimist lisasin väikese sutsu vett kokkukeenud siirupile. Selle tulemusena muutus siirup tomatil krõmpsuks (jäi õhuke läbipaistev krõmps suhkruglasuur), valad lusikatäie tomatile ja kohe taldrikule. Juurde vedelam siirup, millele pisut värskelt purustatud musta pipart.

Must pipar avab suu maitsetele ja sobib hästi magusa ja happega. Kuid kõik võimalikud variandid ja ideed on ju võimalikud, kui keegi soovib seda ideed katsetada, seega soovime head katsetamist ja vahel võib ju sellise vimkaga magustoiduampsu teha mõnel söömingul.

Tegemist on nii lihtsa retseptiga, et siin eraldi koguseid ei hakka ette andma, fantaasia ja kokanduslik julgus maksab kah midagi.

Read Full Post »