Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for the ‘Fantaasia’ Category

IMGP5173

Uus aasta on taas alanud ja seda võiks täitsa vabalt hommikuga võrrelda. Kahjuks ei ole meie hommikusöömise harjumused  toitumisspetsialistide kauakestvaid ovatsioone väärivad ja seetõttu hommikused söögilaua tipphetked suhteliselt võõrad (eks ju kuuldud ole inglaste tugevast hommikusöögist ja vahemere hommikumenüüst jne).  Seega olime sunnitud tuginema silmaga nähtule ja kõrvaga kuuldule ehk reklaamile. Reklaamidest on meelde jäänud, et üks igati normaalne inimene peab päeva alustama hommikuhelvestega, vähemalt reklaamides  söövad särasilmsed inimesed hommikuhelbed, kas siis piima või jogurti või millega iganes.  Üldiselt oleme seda meelt, et sööma peab siis, kui kere sellest märku annab ja lihtsalt õigekspeetaval ajahetkel söömine tundub pisut pingutatuna, kuid hommikuhelveste idee on olemuselt ju täitsa põnev ja tekitas huvi. Kaks täiesti erinevat struktuuri, üks kuiv-krõbe ja teine pehme-kreemiam/rasvasem, kõlab huvitava kooslusena ning sellise väheke särtsakama hommikuhelbega võiks ju korra kuus hommikut alustada.

Ideed edasi arendades hakkasime mõtlema, et miks peab olema „hommikuhelves“ just magus ja kollane, teeme hoopis millestki põnevamast nt. vetikatest. Tegemist meie vana tuttavaga goma wakamega. Pidime lihtsalt mõtlema, kuidas suhteliselt vintskest marineeritud vetikast saaks krõbeda hommikuhelbe. Esimene idee, mis pähe kerkis oli, et proovime vetikat püreestada ja siis kuivatada-mõeldud tehtud. Mass mille me peale vetikate purustamist ja kurnamist saime, tundus pisut liiga teraline ja ei paistnud kuidagi, et ta sooviks kuivatades oma isikuomadusi muuta. Aga tulevik näitas, et olime eksiteel (vetikate purustamisel kasutasime vähesel määral vett, see vähendab marinaadi teravust ja aitab blenderil või saumikseril massi ühtlasemaks püreestada, hiljem kurnasime massi läbi sõela, et vedelikku vähendada). Kleepaineks kasutasime munavalget, 100 g vetikapüree peale kulus pool munavalget, segu kenasti läbi segatud, panime selle küpsetuspaberile ja 50 C ahju kuivama. Kuivatamine ei õnnestunud meil päris ühtlaselt, kuna öö tuli vahele, kuid intensiivset kuivatamist tuli kuskil 4 tundi aga kokku kuivas püree kuskil 24 tundi. Siis oli vetikamassist ja munavalgest tulnud imeõhuke roheline krõbisev kiht.

Hommikuhelbed valmis, võtsime „jogurti“ tegemise ette. Rohelised hommikuhelbed olid suhteliselt vürtsikad ja mõnusalt soolased ja viisid mõtted merele ja kalale. Ja kuidagi täiesti loomulikult tekkis mõte, et teeme jogurti riisist ja võimalusel kerge viitega sushile. Leeme põhjaks võtsime paraja tüki kombut (kes veel ei ole märganud siis Solarises ja ka teistes poodides on nüüdsest saada suuri kombu lehti), ning kui kombu oli oma maitse leemele andnud, panime 0,5 dl koshikari riisi ning keetsime nii pikalt, kuni riis oli üdini pehme. Siis juba vanas stiilis, et blender tööle ja püreestama, juurde riisiäädikat (kus on ka sool ja suhkur) ning kui riisipüreel oli sushiriisile omane maitse olemas, siis jahutasime püree maha.

Julgemad võivad proovida ka „jogurtile“ omasemat struktuuri luua nt panna juurde koort või hapukoort, kuid siis peaks äädikaga maitsestamisel ettevaatlikum olema, sest hapusus läheks ilmselt liiga intensiivseks. Tegemist on seega esmase katsetusega ja võimalusi on sealt edasi arendada vastavalt arendaja soovidele. Meie püüdsime jääda võimalikult kitsasse raami, ehk püüdsime säilitada sushiriisile omast maitset. Välimus ei ole selle riisisel „jogurtil“ just kiita, kuid ideena see meile meeldis ja hommikuhelbed sellisel viisil on meie arvates täitsa söödavad, kui mitte öelda, et mõnusad. Helveste juurde sobib suurepäraselt ise maitsestatud sojakaste (kikkomani sashimi sojakastmele panime juurde mirinit, vett, bonito helbeid ja pruuni roosuhkrut), tulemuseks oli väheke magusam ja suitsusema mekiga lahjem sojakaste. Kellele meeldib sushiriis, wasabi ja sojakaste, võib sinna veel ka wasabit lisada.

Kõike head uuel kokandusaastal!

Read Full Post »

Sellili asendis olles tulevad teinekord igasugu muhedad ideed, seekord põrnitsesin lage ja mõtisklesin kookospähkli olemusest. Põhjapanevaid mõtteid a´la kas enne oli vedel sisu ja siis tekkis karm koor või enne oli karm koor ja siis tekkis vedel sisu, ei tekkinud. Mõtted keerlesid peaasjalikult selle ümber, et mida huvitavat saaks kookosest teha ja mis sobiks kookosega piisavalt hästi, et sunniks mind püsti tõusma. Mis seal salata, nii kui kookosest mõtlesin, kerkis silme ette liivarand, sinine meri ja seejärel võrkkiige ning rumm, lühendatult siis kookos ja rumm. Üheks peenikeseks ideeks oli teha kookospähklist selline pisike kausike ning kookosmahlast pisike klimp, mille keskel ulbib rummitilk. Teiseks ideeks oli teha miski purudest koosnev magustoit, mis meenutaks tükikest maad. Olgu kohe öeldud, et esimene idee nõuab veel tegemist, kuna pähkliga maadeldes tulid teise idee asjad paremini välja.  

Olles pähkli edukalt purustanud, riivisin pähkli peenikeseks puruks ning lisasin vett ja vuristasin saumikseriga ligemale viis minutit. Minu ootused oli ilmselgelt kõrgemad, kui tegelik tulemus aga kookospähklile ma päris kuiva skooriga alla kah ei jäänud. Nimelt ootasin, et kookospähkel loobub oma puisest olekust ja moodustab sellise meeldiva pasta, kui teda piisavalt pikka aega purustada, kuid minu valitud tee pastani ei viinud. Selle asemel sain kookospuru, vee ja kookose segu ning, kui topsi tühjendasin siis kõige lõpuks puhta kookoserasva. Kookoserasva ootasin ma kõikse vähem, seda meeldivam oli üllatus, et selle saamine ei eeldanud pressi või muu tehnilise lahenduse kasutamist. Magustoidu asemel puhta rasva söömine tundus isegi mulle väheke ekstreemne, seda küll alles siis kui katsejänes mind tagajalgadega oli nõus surnuks tampima, mistõttu otsustasin rasvale lisaväärtust anda. See oli ka ainuke võimalik lahendus, eriti kui mõelda, et kookos oma olemuselt nagunii just ülearu intensiivse maitsega ei ole. Nüüd kerkis küsimus, et kuidas säilitada kookosrasva õrn maitse ja tekstuur ning samas anda maitset, et rasv liigselt ei domineeriks? Mina valisin selleks abivahendiks tuhksuhkru, andis magusat maitset ning rasvas olev vesi (100% puhast rasva ma ei saanud, väike osa jäi ka vett) koos tuhksuhkruga tekitas krõmpsuvaid kristalle. Ma ei julge öelda, et seda nüüd kausside kaupa sööks, kuid väikeses koguses oli see täitsa huvitav ning peale mekutamist leidsin, et hea oleks seda siiski magustoidus kasutada. Kaks komponenti magustoidust olid seega olemas- kookosepuru, mida õhu käes pisut kuivatasin ja kookosrasv segatuna tuhksuhkruga. Coconut Island´il (mitte segi ajada reaalselt eksisteeriva saarega) on kindlasti ka võrkkiige ja seal on ka oma piraat ning piraadiga lahutamatu rummivaat, seega polnud pääsu rummist, võtsin rummi ning segasin selle kokku Xantana nimelise ainega. Tõelised piraadid jätaksid sellise pühaduse rüvetja ilmselgelt üksikule saarele koos kiviaegse relva ja ühe vettinud püssirohu laenguga.

Ülejäänud osised tulid juba puhtalt maitse täiustamise huvidest, kõigepealt tegin sidruni-laimi suhkru, segasin vee-suhkru-Fizzy ning sidruni/laimi koore ja nii tekkis selline hapukas suhkur, seda vastavalt soovile purustades sai suuremad või väiksemad kamakad, mis meenutavad pigem küll jääd, kuid hea fantaasia korral võib ette kujutada ka valget kivi. Liivariba tekitasin hiinlaste seas väga populaarse punase suhkruga ja et ikka tegemist oleks vulkaanilise päritolu saarega tekitasin shokolaadist ja kakaost külma puru, mis võiks siis olla selline laavarand.

Selline see Coconut Island siis seekord sai, kuna tegemist mittetraditsioonilise magustoiduga siis ei hakka siinkohal retsepti avaldama, kuid kui kellelgi on tõesti soov teada, et kuidas selline asi retsepti kujul välja näeb siis tuleb ainult meile teada anda ja paneme retsepti teele.

Read Full Post »