Manhattan New York, aasta on kuskil 1940, liivakivi karva maja mille köögis askeldamas Fritz, esimese korruse kabinetis Archie, kes trükimasinal viimase töö kohta kokkuvõtet kirjutab ja maja katusel asuvas kasvuhoones maja omanik koos abilisega oma orhideede eest hoolitsemas. Orhideedega veedab peategelane iga päev aega peale lõunat täpselt kella neljani, ilma, et teda segada oleks lubatud, niisamuti ei meeldi talle segamine ka söömise ajal ja tööst toidulaua taga samuti ei räägita.
Kui kellelgi ikka veel selge ei ole siis tegemist Ameerika kuulsaima erdetektiivi Nero Wolfe`ga ja tema parema käe Archie Goodwini ning loomulikult Wolfe ihukokk Fritz Brenneriga. Kui Wolfe ja Archie ülesandeks on lahendada kõikvõimalikke kriminaalseid juhtumeid siis šveitsi päritolu kokk Fritz hoolitseb selle eest, et majaelanikel kõht täis oleks. Muidugi ei ole tegemist kõige lihtsama söögitegemisega, nii nagu majaperemees on tuntud detektiiv, teatakse teda ka kui suurt toidusõpra,seega on toidud natuke erinevad lihtast hakklihakastmest, ja suur on Wolfe ka kõige otsesemas mõttes, kaaludes ligi seitsmendik tonni. Ei ole lihtne see gurmaani elu.
Kõik, kes neid lugusid on lugenud teavad, et tegemist on Rex Stouti väga elava fantaasia viljaga, kindlasti olid tal oma prototüübid aga tegemist siiski väljamõeldud tegelastega. Stout oleks võinud väga vabalt hakata ka kokaks, kuid ei saa talle ette heita ka kirjaniku ameti valimist. Igatahes tehes oma raamatu peategelasest väga nõudliku gurmaani ja vürtsitades põnevaid mõrvamüsteeriume kirjeldustega majaasukate söögikordadest ja teinekord ka üsna detailsete toidukirjeldustega tegi raamatu lugemise erakordselt huvitavaks. Samuti teinekord ka üsna piinavaks, kui parajasti tühja kõhuga sattusid lugema Wolfe lõunasöögist, kus maiustati väikeste linnupoegade ja aloosa marjaga
Miks jõudsin mina oma kilpkonnaga Nero Wolfe`ni. Kindlasti ei ole ta uurimas seda, miks ma kilbikandja elu kallale tükkisin. Täpsustuseks olgu öeldud, et tegelikult ma seda ka ei teinud. Selle musta töö tegi ära kalaleti töötaja. Muide, soovitan soojalt lasta suurem töö poes ära teha, kui juhtumisi olete kuskilt leidnud kilpkonna müüdavat ja plaanite teda söögiks kasutada. Aga Wolfe juurde tagasi tulles, nendest toitudest, mida kirjanikuhärra oma lugudes kirjeldas pani ta lõpuks kokku ka ühe päris kokaraamatu, mille retseptid ka kõik läbi on tehtud.
Ei mäletagi enam, kas jäi mul kilpkonnaga seaotud toit meelde mõnest konkreetsest raamatust või nägin retsepti tolles kokaraamatus. Igal juhul tekitas nende lugude lugemine üsna suure huvi roogade vastu, mis Wolfe laual käisid. Miskil põhjusel jäi rohelise kilpkonnasupi retsepti vaadates kuskile ajusoppi väike soov see kunagi ära proovida. Ja olles nüüd Hiinas näinud toidupoes kilpkonni, mis siin täiesti tavalised ja igapäevaselt saadaval, otsustasin asja käsile võtta.
Nagu öeldud tehti must töö ära poes ja ma ei pidanud enda kontosse kandma ühe looma elupäevade lõpetamist, vähemalt mitte otseselt. Kilpkonna päris puhastamiseks on mõistlik teda natuke keeta, keetmine puhastab verest ja on ka lihtsam lihapalad välja valida. Olles eemaldanud kõik mittesöödava, lasin liha veel korra keevast veest läbi, topelt keetmine vähendab oluliselt spetsiifilist lõhna.
Et kohati kirjeldati kilpkonna liha, kui üsna sitket siis mõtlesin taaskord kasutada aeglast ja madalal temperatuuril küpsetamist. Selleks keetsin kerge kanapuljongi ja andsin leemele maitset sichuani pipra, küüslaugu, suhkru-soola, väikse tilga sojakastme ja musta kardemoni koorega, mis lõhnas nagu suitsuahjust läbi käinud tõrvatud laud. Leemele andis ta aga väga huvitava suitsuse maitse. Selles puljongis haudus liha umbes paar tundi.
Liha valmis, tegin vedelikust kastme lisades sinna tilgakese musta äädikat ja paksendasin maisitärklisega. Juurde praetud riis kuningserviku, sibula ja värske kapsaga.
Ja kõigile neile, kellele meeldib kõik erinevad seni tundmatud lihad samastada kanalihaga siis ütlen, et kilpkonn on kilpkonn, mitte kana ega mingi muu loom. Samas kui otsida sarnasusi, meenutab liha tekstuur vast kõige enam küüliku oma, tema spetsiifiline lõhn aga oli segu kalast, mudast ja rohust.Niisamuti tuli sama kooslus kergelt välja ka maitses.Ja asualt öeldes maitsel polnud viga, täiesti omamoodi liha, täiesti oma maitsega.
Retsept – Kilpkonn praetud riisiga
Read Full Post »