Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for the ‘Kala’ Category

Praetud siig

Vesise sügise juurde sobib hästi kala, alati võib sellele vastu vaielda, kuid vesi viib mõtted paratamatult kalade juurde, sealt siis ka see vesise ilma ja kala seos. Selle aasta sügis on nn kalane, ehk üks parajalt vesine. Rõõmustav on see, et Tallinnas olev kalaturg on saanud uue jume ja kalavalik on täitsa rahuldust pakkuv. Loomulikult ei saa see vastu Tokyo Tsukiji kalaturule või mõnele Hispaania kalaturule oma valiku mõttes, kuid vaikselt astudes jõuab kah kuhugile.

Algatuseks ostsime turult ühe oma lemmiku, siiakala. Me oleme siiast kirjutanud juba varasemates postitustes, seega ei hakka uuesti selle meeldiva kala sugupuud lahti kirjutama ja tema olemust veelkord paljusõnaliselt kiitma vaid räägime parem, millistest komponentidest meie roog kokku sai pandud.

Esmalt kala tegemisest, täitsa tavaliselt praetud kala, ei midagi keerulist. Hoidsime kala 10% soolvees 5 minutit. Kui aeg küps panime võiga koos pannile, sellest ka pisut täpiline kala. Selitamata või hakkab kuumal pannil kiiresti pruunistuma, õigemini võis olev piimavalk. Aga kuna see annab kalale pisut iseloomu, siis meile sellised väikesed prae täpikesed meeldivad.

Kala kõrvale tegime võis hautatud porgandeid. Paned portsu porgandeid ja vähese võiga kaanega kaetud pannile. Olles piisavalt kannatlik ja samas tähelepanelik, saad mõnusalt krõmpsuva porgandi, mis ei ole päris pehme ja ei ole ka toores. See on meie arvates oluline, sest me ei ole suuremad asjad keeduporgandi sõbrad, porgand peab natuke ikka ka krõmpsuma. Enne lõppu, väike viimistlus kuuma panniga ja porgandil on pisuke krõbedam ja tumedam rant küljes. Asja teiseks meeldivaks küljeks on see, et porgandi hautamine võis ei pane võid kõrbema, kuid annab võile porgandi maitse ja säravkollase värvi. Kaks kärbest ühe hoobiga, kui toidu st rääkides võib üldse kärbest mainida.

Veinis hautatud pirnid, nende tegemisest ei ole vaja pikemalt rääkida, tuntud klassika, kui võib-olla välja arvata pirni kuju. Sellise pulga tegemiseks kasutasime õunasüdame eemaldajat, aga see rohkem välimuse pärast, seega igasugune kuju on hea.

Fenkoli röstimine kuival pannil ei ole just kah ülearu kirjanduslikult mahukas tegevus, seega teeme jutu laplaslikult lühikese- fenkol õhukesteks ribadeks ja kuumale pannile, kuni kergelt karamellistub. Sama lühidalt käitusime aniisiseemnetega, röstisime kuni ninasõõrmeisse jõudsid esimesed intensiivsemad aroomid ja siis tulelt ära.

Küll aga võik pikemalt pajatada ürditolmu tegemisest. Selleks peab esmalt tegema ürdiõli, selle tegemiseks on igasuguseid võimalusi, meie kasutasime moodust, kus kuumutasime peterselli ja õli (hoidsime nõud soojas vees) ja samal ajal töötlesime õli saumikseriga. Parima peterselliõli saab, kui õli temperatuur ei tõuse töötlemise käigus üle 80C. Kui õli oli juba meeldivalt roheline, jahutasime õli ja kurnasime. Oleks ju võinud panna kohe õli kala juurde, kuid meil oli juba üks vedel „õliline“ ehk porgandivõi. Seega segasime blenderis õli ja Adria aine Malto ehk maltodekstriin. Tulemuseks oli selline jahujas roheline tolm. Asja teeb huvitavaks see, et see tolm muutub suus tagasi õliks. Ei saa öelda, et see oleks ohhooo efekti väärt asi, kuid natuke särtsu annab juurde ikka. Maltost niipalju, et tegemist on polüsahhariidiga, mida toodetakse tärklise osalise hüdrolüüsimise teel. Meil kodus olev malto on kreemikasvalge hügroskoopne (niiskust imav) pulber. Maltodekstriin on väidetavalt kergesti seeditav ja imab kiiresti glükoosi ning on sellise olematu maitsega nagu oleks magus ja nagu ei ole kah.  Maltodekstriini toodetakse erinevast toorainest- USAs enamjaolt maisist,  Euroopas tavaliselt nisust. Tegemist seega klassikalise paksendajaga, kuid nagu näete saab vahel ka midagi põnevat teha.

Kõige viimaseks lisandiks oli musta pipra geel, komponendid olid lihtsad, ports musta pipart, vett, õuna- või siidriäädikat ja siis agar-agarit. Tehnika on küll pisut keerulisem, nimelt tuli segu kaks korda saumikseriga läbi mikserda, esmalt siis kui segu kokku segad, siis pressid segu läbi peene sõela ja siis tuleb uuesti mikserdada nii kaua, kuni segu on meeldivalt siidne. Edasi tuleb panna geel külmikusse pisut tahenema ja kui on jahtunud võib serveerida. Meeldivalt hapukas vürtsikas „tarretis“.

Sedakorda ei hakka me retsepti kirjutama, sest olgem ausad, kõik osised on sedavõrd lihtsad, et selle ette kirjutamine grammi pealt ei jäta kokale mingit hingamise ega katsetamise ruumi. Mõnusaks sügisõhtuks aga selline paras nokitsemise toit.

Read Full Post »

Mere ääres elavale rahvale ei ole vist midagi loomuomasemat, kui kala söömine. Kui siia juurde mõelda, et järvede ja jõgedega vähesuse üle ei saa me samuti kurta, peaks meie üks enimtarbitav kaup olema kala. Me ei julge pead panti panna, kuid töölt koju jõudes ei ole mahti värsket kala jahtida ja poodides olev valik rõõmutantsu tantsima ei pane, seega usume, et ülearu palju meil kala ei sööda.  Igasugustest kvootidest ja kalakaitsjatest hoolimata on viimasel ajal meie hinnangul kala kättesaadavus paranenud, seda paljuski  pisikeste kalaputkade ja laupäeviti toimuva kalaturu abil.

Aga mitte värske kala ei ole meil täna peategelane, hoopis kuivatatud kala, rahvasuus tuntud kui ka vobla. Siinkohal tahaks kohe ära mainida, et iga kuivatatud kala ei ole vobla, voblaks võib ennast nimetada Kaspiast püütud särg (Rutilus rutilus caspicus). Meile teadmata põhjusel on see nimetus sujuvalt levinud igasugustele  kuivatatud kalale, ilmselt on see suupärasem nimetus ja rahvas võtab kasutusele ikka kergema tee. Nimede saaga selgeks teinud, jätame vobla sinna paika. Meil ei olnud kuskilt kuivatatud Kaspia särge võtta, mistõttu võtsime kuivatatud kala nimega putassu (Micromesistius poutassou). Saladuskatte all tuleb öelda, et see ei olnud meie endi püütud, ega kuivatatud, puhas valmistoode.

Sirvides Aliise Moora raamatut „Eesti talurahva vanem toit“ on seal eraldi peatükk kaladele, seega meie esivanemad omasid kala söögilaual üsna tihti, sealt võis ka lugeda, et vinnutatud kala oli meie esi vanematele täitsa mokka mööda,  ning seda peeti paremaks kui lihtsalt soolvees olevat kala, kuna vinnutatud kalal oli „magus“ mekk man. Kuivatatud/vinnutatud kala söömine meeldib ka meile, rõhuasetus lause poolel, “söömine meeldib meile väga”. Kuivatamine meeldib samuti, kuid meie katsetused kalade kuivatamisel ei ole olnud eriti edukad, see aga ei takista meid mõnusalt lösutades ja kuivatatud kala näsides söögi peale mõelda. Sellises situatsioonist tekkis ka idee teha väike suupiste kuivatatud kalast ja sõõmust õllest. Õlut kannus serveerida ja kuivanud kala kõrvale pakkuda ei tundunud põnev, seetõttu muutsime õlle struktuuri vahusemaks, tänapäevases kokkade slängis tegime “õlle espuma”. Tegemist ei ole muuga kui õllele (meie kasutasime Saku Kulda) lisatakse želatiini ning lastakse läbi sifooni, tulemuseks on hea paks vaht. Kui nüüd keegi paadunud õllesõber saab oma kaaskodanikelt verbaalselt nuhelda pideva õllejoomise pärast, võib ta selle trikist leida väljapääsu, kui teeb õllest suure portsu vahtu. Maitse ei muutu, saab lusikaga manustada ning õllekannu ei pea kah pesema.

Idee piirid paika saanuna, lisasime toidule, kerge kummardusena tänapäevasele kokakunstile, paari lisakomponenti. Lisanditeks sai sedakorda valitud värske sibula paksemad osad ning maltoosa. Sibula ehe värskus ja mõnus teravus sobib imehästi kuivatatud kala ja õlle kõrvale, paneb kenasti kuivatatud kala elama ja sobitub humala kerge mõrkja mekiga. Teiseks lisandiks olev maltoosa on parajalt magus veniv tökat, mida on hea õlleteo juures mekkida, kuivatatud kala ja õlle kõrvale nii kleepuv asi meie meelest ei sobinud, kuna kogu tähelepanu oleks kulunud selle viskoose asjanduse kättesaamisele ja õlle oleks tähelepanuta jäänud. Sellise probleemi vältimiseks segasime seda Maltoga ning saime kergelt pulbrilise maltoosa. See trikk muudab kull maltoosa struktuuri, kuid maitse jääb samaks, kui võtad portsu lusika peale ja pistad selle suhu, muutub lusikatäid pulbrit maltoosaks tagasi.

Hea mõnus snäkk, võib-olla pisut rohkem võtab toimetamist kui krõbuski paki avamine ja õlle kannu valamine, kuid meie arvates tasub see pisuke lisategutsemine kuhjaga ära.

Kuna tegemist sedavõrd lihtsa retseptiga siis ei hakka eraldi retsepti kirjutama: pudel õlut, 1 1/2 želatiinilehte sega omavahel ning lisa 2 ballooni gaasi ning lase psiut jahedas taheneda. Maltoosa puru jaoks võta 3-4 supilusikat malto pulbrit (hea oleks kui saaks teha köögikombainis või blenderis aga võib ka mikeriga segamine ajada) ning nirista vaikselt maltoosat sisse (1-2 supilusikat), kui maltoosat läheb nii palju, et segu vedelaks läheb, tuleb maltot juurde lisada.

Read Full Post »

Anguilla anguilla ehk rahvasuus tuntud kui libekala, mereuss, angerus jne. Viimased uudised selle olevuse kohta olid päris negatiivsed, kuna väideti, et ei ole kauaks enam seda aega, kus angerjas vabas looduses elutseb. Selle teadmisega varustatuna, logelesime laupäeva hommikul koduses õhustikus ja tegime vaikselt pakkumisi, et kas kalaturul on seda haruldast imelooma saada või ei ole. Anguilla anguilla nimeline elukas oli täitsa olemas, küll vähe arusaadavamasse keelde tõlgituna, et linnarahval oleks kergem tabada, et tegemist on siiski tuttava kalaga.

Seekordse roa aluseks võtsime taaskord (oleme seda kastet korra juba teinud, kuid siis vääristasime sellega lõhet) iidse jaapani kastme Unagi-no-kabayaki, mida erinevate allikate kohaselt on tehtud aastasadu ja mõne allika kohaselt aastatuhandeid (ilmselt on see suurem aastaarv ülepakutud, kuna sojakastme hinnatavaks vanuseks on ca 2800 aastat ja selle kastme Jaapanisse levimine võttis kah mõne aja). Tegemist äärmiselt lihtsa kastmega, kuid kaste ise on äärmiselt võimsa maitsega. Meie kasutasime kastme tegemiseks mirinit, sojakastet, sorts saket ja angerja selgroogu, kuid kiire pilk netiavardustesse ütles, et see ei ole ainuke võimalus. Eks niipalju kui on tegijaid on ka erinevaid retsepte, eriti nii vanal retseptil. Siinkohal tuleb arvestada ka kasutatava sojakastme intensiivsusega, meil poodides saadaolevad sojakastmed on teinekord ikka väga tummise maitsega ja see annab ka lõpptulemuses tunda, kellele meeldivad õrnemad maitsed peaks kasutama heledamat sojakastet.

Kastme valmis keetmine andis meile aega mõelda, et mis edasi, pikalt mõtlemist muidugi ei olnud, sest sushi austajatena oleme me tihti söönud jaapanlaste grillitud angerjat unagi-no-kabayaki kastmega. Kahjuks pidime angerja läbi kuumutama tubastes tingimustes, kuid see ei tähendanud, et oleksime teda leebemalt kohelnud, ahju keerasime 300 C peale ja lasime nahaga poolele 7 minutit ja filee poolele 3 minutit kuuma. Kellele meeldib  küpsem angerjas siis võib ka pisut kauem, kuid siis kipub angerjas pisut jahuseks muutuma. Kui angerjas oli valmis, pintseldasime ta sooja unagi-no-kabayaki kastmega üle ja jätsime jahtuma.

Dashi kokkukeeramisest lähemalt ei pajata, kuna oleme seda kah juba kunagi teinud, midagi enneolematut seekord juurde ei seganud, lihtsalt panime peotäie fenkolit, surtsu ingverit ja siis rasvasele angerjale mõeldes lusikatäie sidrunimahla. Küll aga avastasime, et dashi kui selline ei olegi niisama vesi, kombu ja bonito helbed. Heas mõttes hullud jaapanlased eristavad erinevaid dashisid –ichiban dashi, niban dashi, niboshi dashi -bonito asemel on väikesed kuivatatud kalad, kombu dashi, shojin dashi-bonito asemel on shiitake seened. Talupoja mõistusega võttes, siis vetikas on vetikas aga tuleb välja, et ei ole. Jaapanlased on selle vetiaga mässamise viinud sellele tasemele, et sarnaselt veinitootjatele hoitakse vetikaid keldrites nö aastakäigu vetikatena (vajadus tuli selleks tegelikult elust enesest, nimelt tuli kombut transportida ja seetõttu tuli seda kuidagi säilitada ning seetõttu mõeldi välja vastav tehnoloogia, seda on nüüdseks siis edasi arendatud ning sellisel meetodil hoitud kombut nimetatakse kuragakoi kombuks). Kui veinitootjatega analoogia tõmbamiseks läks siis on ka jaapanlased jaganud kombude tootmise piirkondadesse. Meile teadaolevalt on neli suurt piirkonda ja vastavalt piirkonnale  nimetatakse ka kombut  – Ma kombu, Rausa kombu, Hidaka kombu ja Rishiri kombu. Kõige paremaks dashi valmistamise kombuks peetakse Rishiri kombut (kõige ekslussiivsem on kuragakoi rishiri kombu, mida on hoitud keldris 10 aastat). See aga ei ole jaapanlastele veel piisav- nad jagavad ka kuivanud tuunikala eraldi klassidesse ning siis omakorda veel selle järgi, kuidas nad seda tuunikala helvesteks on lõikunud.

Ütle veel, et pane potti kombu ja bonito helbeid ja dashi on valmis. Kahjuks pole me suutnud meil saadaolevat kombulehte klassifitseerida, kuna silmaringi avardumise hetkeks olid kodus ainult selline kombu vetika eksemplar, millel servad olid ära lõigatud. Sisimas loodame, et tegemist oli kuragakoi rishiri kombuga, kuid väike saatan õlal irvitab selle mõtte peale. Bonito helveste lahterdamisest ei tasuks vist rääkida, jaapanlased, nagu ka itaallased, oma kõige kvaliteetsemaid asju välja ei ekspordi, seega ilmselt hea üldse kui see bonito on tuunikalast.

Aga roa kõige viimaseks elemendiks valisime riisinuudlid, mökerdasime särtsakuse huvides selle teeõlist ja tšillist tehtud õliga kokku ja panime peotäie värsket peterselli. Selline lihtsake meil see laupäevane söömaaeg tuli.

Read Full Post »

Kevad tuli sellise hooga peale, et lennutas meid koduse pliidi tagant maale müttama, seetõttu on meie kokanduslikud tegevused pisut unarusse jäänud. Aga ütleb ju vanasõnagi, et tühi kott ei seisa püsti, seega päris ilma kokkamata hakkama ei saa. Tegelikult on üks põhjus veel, peale kevade saabumise, miks hetkel pole olnud väga aega pliidi taga kere kuumutamiseks. Nimelt on üks meist ju mõnda aega olnud restoran Sakura peakokk ja esimene nö omaloomingu osa on jõudnud menüüsse. Ehk siis palju auru läheb selle peale, et seal tehtavad toidud oleksid suupärased ja nagu sellesinase eluga on, et kingsepp käib paljajalu ja kokk sööb kiirsööki. Vabal ajal saada peakokk kuhugile pliidi taha on tükk tegemist. Igatahes kellel käib väike neel jaapani köögi järele, sellel tasub sinna proovima minna-menüüs on ka üks molekulaargastronoomia esindaja, kes selle üles leiab saab peakokalt kiita. Uue menüü auks mõtlesime, et teeme ühe äärmiselt lihtsa, kuid samas mõnusalt kevadise ampsu.

Oma mõtte teostamiseks vormisime goma wakamest padjakese, selle peale sätime kergelt punase karri pasta ja soja ning meega kuumutatud hiidkrevetid, mida elavdasime ühe ponzu kastme versiooniga. Aga kõigest lähemalt- idee sündis siis kui koristasime köögiriistade sahtlit. Leidsime sealt kunagi ostetud sushi vormi,  sellise plastmassist vidina millega saab korraga viis nigiri pätsikest vormida, olgu siinkohal kohe öeldud, et praktilist väärtust sellel asjandusel ikkagi ei ole, käsitsi tehtud nigiri padjad on esiteks kenamad ja ka oluliselt suupärasemad. Igatahes panime vetikaportsu vormi ja siis kerge füüsilise survestamise tulemusena saime täitsa arvestatava kujuga padjakese. See oli ka selle toidu kulinaarne kõrghetk, sest muud asjad on sellised lihtsamad, aga vetika tahte murdmine ning kandilise vormi andmine vetikate massile võttis rahuolust ümisema.

Mitte ei tea, kas viimasel ajal on meie kätte jõudnud krevetid juhuslikult paremaks muutunud või ongi lõpuks asi selles, et ka meie väikesesse vabariiki tuuakse vähe kvaliteetsemat kraami, kuid toored hiidkrevetid olid taaskord sellised, mida võis isukalt süüa ja krevetil oli kreveti maitse ning nende struktuur ei meenutanud ´80 aastate sinist-valget kustutuskummi. Toored krevetid kenasti külmkapis üles sulatatud, olid nad valmis kuumutamiseks. Otsustasime krevettdele pisut idamaist hõngu anda, seesami õli,  punase karri pasta, vähese meega ja tilga sojakastmega. Kõigepealt õli ja karripasta pannil korralikult ära segada, siis mesi ja sojakaste juurde ning kui  segu on mõnusalt venima (tegelikult hakkab segu kuumutamisel mullitama) hakanud siis krevetid korraks pannile visata ja kohe pann tulelt võtta. Sellel segul tuleb kogu aeg pilk peal hoida ja segada, kuna mees olev suhkur kipub kiirest kõrbema ja kuigi mõningane karamellistumine on vajalik, siis üleliia intensiivne kõrbe maitse kreveti juures just tervitatav nähtus ei ole.

Goma wakamet kasutasime naturaalselt, tegemist on valmis seguga ja valmistajad on teinud selle vürtsika õlise, kuna me andsime  krevettidele veel lisa vürtsi karri näol, siis kastmeks mõtlesime, et võiks olla midagi haput. Tavapärast laimimahla tilka ei soovinud peale pigistada ning siis pöörasimegi pilgu taas Jaapani poole. Mõtlesime siis, et kasutame Ponzu kastet, mida ennegi olema kasutanud, kuid teeks seda kastet ilma sojakastme ja laimimahlata,vaid kasutame apelsinimahla ning paksendame Aasias populaarse kastmepaksendajaga ehk maisitärklisega. Kui lahti kirjutada, mida me kastmes kasutasime, siis oleks nimekiri järgmine: supilusikatäis mirinit, pool teelusikat kuiva dashi pulbrit, sorts riisiäädikat, 2 dl apelsinimahla, sorts vett ja teelusikatäis maisitärklist.

Sedavõrd lihtne see suupiste meil tuli, kui goma wakame salat jääb liiga intensiivseks,  on väga hea sellele salatile juurde riivida kurki ja pigistada pisut tsitruselise mahla, see vähendab vürtsikust ja võtab ka seesamiõli maitset vähemaks.

Read Full Post »

Oleme hetkel Jaapanis, mitte füüsiliselt vaid kokanduslikus mõttes. Seetõttu on meie seekordne väike näpuharjutus jaapanipärase nüansiga, päris jaapanipäraseks julge seda pidada, kuna meil puudub kogemus, millised maitsed on need õigemast õigemad. Miskil põhjusel hoiavad nad paljusid neile omaseid põhimaitseaineid või komponente ainult endale ja muu maailm peab leppima, järeletehtud asjadega või siis mitte päris nende õigete asjadega. Seega usume, et päris-päris õiged need maitsed seetõttu ei ole, kuna nt kastme valmistamisel kasutasime hoopistükkis Hiinas tehtud magusamat ja lahjemat sojakastet. Teisalt aga on sojakaste jaapanlasteni jõudnud hiinlastelt ning võib-olla on hoopis jaapanlased järgitegemise ohvrid.

Olles nüüd päevade viisi ninapidi  Jaapani kööki tutvustavates raamatutes ja kodulehtedel, uurides nii traditsioonilisemat kööki, kui ka modernset kööki (viimase puhul saame peaasjalikult rääkida Masaharu Morimoto tegemistest), oli vaja pisukest väljundit kogunenud auru jaoks. Lisaks juba peaaegu iganädalasele sushile, otsustasime me seekord teha lõhe kõhuäärest tatakit, sinna kõrvale tegime kabayaki kastme ning munakollase puru (peenema nimega egg mimosa)  lisasime kõige lõpetuseks.

Söögitegemisele eelnes aga taaskord üks iganädalane tegu, nimelt on saanud meil juba väikeseks traditsiooniks luusida hiljuti avatud Sadama Turul ringi. Täitsa muhe koht, võib-olla pühapäeva õhtul kell neli oli turg pisut kaldu müüjate kasuks, kuid see ei tähendanud, et sealt ei oleks saanud head värsket kraami. Meil oli vaja seekord korraliku kvaliteediga lõhet või forelli ja turu ning sealse kalaleti kiituseks olgu öeldud, et kala oli suurepärane. Võrreldes meie jaemüügis olevate tavapäraste vee-elanikega (loe lõhedega) oli meie soetatud isend kordades kvaliteetsem. Eriti hea oli kõhuäär, puhas selgete rasvatriipudega, meeldiva maitsega ning kena oranži värviga. Selle roa juures soovitamegi võimalusel kvaliteetset kõhuäärt kasutada, kui vähegi võimalik, sest kõhuäär on mahedama maitsega ning kalarasv annab roale juurde sametise nüansi. Mitte, et muust osast oluliselt kehvem tataki tuleks, kuid kõhuäär sobib meie arvates paremini.

Samuti sai Sadama Turult ostetud värsket angerjat- siinkohal peab ära märkima, et seda ostsime me ükskord varem ja värske tähendab seda, et ta on siiski puhastatud ja külmutatud ning siis vaikselt üles sulatatud – millest saime kabayaki kastme teha. Kabayaki kaste on jaapanlastel mõeldud küll angerjate jaoks aga meid see ei seganud ja kergekujuline pühaduse teotus kõhtu ei häirinud. Tegemist on röstitud angerja selgroo, sojakastme, mirini, sake ja kalapuljongist tehtud paksu kastmega, millega kastetakse angerjat grillimise ajal. Kaste on suhteliselt intensiivne, mistõttu on väike oht, et liigsel kasutamisel varjutab kaste lõhe maitse, seega tasub selle kastme puhul tagasihoidlikust üles näidata, eriti, kui seda tavapärasest erinevas keskkonnas kasutada.

Munakollase puru tegemine vist täpsemaid seletusi ei vaja, lihtsalt meile tundus, et sellinemunakollase purustamise viis on täitsa muhe ning, kui juba midagi muhedana tundub siis peab seda ju ilmtingimata kohe proovima. Seega panime muna keema, selle üle toimus muidugi tuline vaidlus, et kui pikalt peaks muna keetma, et munakollane oleks piisavalt tahke läbi sõela surumiseks. Leppisime lõpuks kokku, et pannes muna keevasse vette 10 minutiks peaks olema piisav, olgu kahtlemine sedakorda tänatud, sest ka 12 minutit keetmist ei suutnud munakollase vastupanu täielikult murda, seega peaks minutike kauem keema. Meil oli kasutamiseks hiidmunad, mistõttu võis meie keetmise aeg ka seetõttu pikemaks venida, seega munakeetmise osas peame me veel õppetunde võtma.

Kes munakeetmisega hakkama saavad nende jaoks on see retsept lihtne ja kuna tegemist on mõnusa suupiste või eelroaga siis oskuslikud munakeetjad  võiksid munapuru koos lõhe tatakiga pakkuda nt laupäeva või pühapäeva hommikul ubade ja peekoni asemel näkitsemiseks küll.

Retsept- Lõhe tataki kabayaki kastme ja munapuruga

Read Full Post »

Older Posts »