Eelmiste õnnestumiste taustal otsustasime lühikese aja jooksul veelkord lamba sisefileega õnne õrritada. Etteruttavalt võib kohe öelda, et õnn sai õrritatud, nüüd teeme väikese pausi. Kindlasti ei ole see õnnega mängimine omaette eesmärk, pigem tahaks tavapärasesse menüüsse pisut vaheldust ja kui tihti ikka igapäevaselt lamba sisefileest süüa teed. Enamjaolt ikka põrsaline potis või pannil või siis, kui oled juhuslikult palja ülakehaga peegli ette sattunud siis nädala jagu kana- ja loomaliha. Üheks arvestatavaks põhjuseks lambalihaga mängimiseks on kindlasti ka see, et meile miskil põhjusel lambaliha meeldib, tuleks vist sugupuud tõsisemalt uurida, järsku on miskisugused vanavanemate vallatlused mägedepoegade- tütardega selle taga.
Seekordse retsepti sünniloo taga on meie järsult alanud soe kevad-suvi, ehk siis vägisi viis mõtted miskisugusele kergelt ja kiirelt valmivale toidule ning samuti oli päikese pistest tekkinud väike mõtteräbal, mis suunas tegemisi vahemere piirkonda. Sealt tulid seekord kapparid, mis on meie retseptides viimasel ajal päris palju esinenud, samuti tuli veinikaste ja röstitud suvikõrvitsa tükid. Lamba sisefilee tuli nagu see tavaks on juba saanud – turult. Väikseks vihjeks keskturul kondajatele, et väga vara ei tasu siiski turule minna, ka kaubitsejad on inimesed, eriti lihaga kaubitsejad, paari viimase aja kogemust ütleb, et paras aeg turule minemiseks on kuskil 9. Enne seda on letid suhteliselt tühjad, müügiesindajad on mõnusate pandakaru Tao-Tao (tao-tao oli animafilmi pandakaru, keda 80 paiku soome telekanalitest näidati, selline muhe karu) nägudega ja kaks kolmandikku leti taga olevatest tegelastest oleksid ideaalsed kliendid hambaarstide juures- suud on kenasti lahti.
Aga turult toidu juurde liikudes, siis kõigepealt tuleb kohe mainida, et veinikastme tegemisel oleks hea, kui kastme aluseks oleks isetehtud puljong ning hiljem toidu kõrvale joodav vein oleks samast piirkonnast ja samast viinamarjast, kui kastmes kasutatav. Küll võib see olla odavam, kui ei raatsi head veini laristada aga sellise üldise suunise saime oma ihuveininõustajalt Heikolt, kes peab vanalinnas sellist väikest veinikauplust-veinijoomise kohta nagu Negossiant.
Puljongi tegemine on küll aeganõudev, kuid tulemus sellevõrra kordades parem, ja kui asi käpas ja maitse suus, siis reklaamitavad imelised puljongid, mis toidu toiduks teevad, jäävadki selliseks reklaamiõgijate laadsete õhtute sisustajaks, toiduks neid ei taha tarvitada. Eriti oluline on see siis kui toormeks on värske puhas peaaegu maitsestamata liha, meie lammast maitsetega seekord ei õnnistanud, kogu maitse roale tuleb lambalihast ja kastmest, soe salat on väikeseks toeks. Kastme keetsime kokku puljongist ja veinist, kuna puhastamata ehk külmutamata ja filtreerimata puljongil on tarretavat ainet hulgi sees, siis piisab kui keeta puljongit kokku ja lisada paras ports veini ja viimistleda lõpuks maitse vastavalt soovile. Selle kastme ainuke miinus on see, et see peab olema soe, kui lased kastmel jahtuda siis võid seda kastet taldrikult tükk aega terariistadega eemaldada. See ei ole muidugi üldse paha idee pakkuda isuäratajaks selline külm maitsepomm, mida palju korraga kätte ei saa ja vedeliku suus intensiivselt liikuma paneb ning tekitab isu nagu nõiaväel. Kuid lamba kõrvale oleks siiski hea kui see on soe, muidu tuleb vägisi ürginimese tunne peale, kes järab isukalt maitsestamata pooltoorest liha ja püüab avastada moodust, kuidas kastet noaotsaga taldrikult kätte saada.
Lammast röstisime kuumal pannil ilma rasvata mõned minutid ja peale röstimist keerasime mõneks viivuks fooliumisse järelküpsema. Sõltub sööjate metsikusest, kui kaua lammast röstida, kuid kaua sisefileele vaja ei ole, et selle halliks tõmbununa ära võib visata, seega pisut toorem on parem, kui pisut üleküpsenud.
Kokkuvõtteks ütleme, et tegemist kerge, kiire ja hea suvise roaga.
Retsept – Röstitud lamba sisefilee sooja kartuli-suvikõrvitsa salatiga