Seekordne toidutegu sai alguse meie kohta ebatavalisest põhjusest ehk kui me tavaliselt kukume kokkama miskist põnevast ideest või toorainest vaimustatuna, siis seekord oli ajendiks hoopis uut objektiivi. Senine kasutusel olev objektiiv (meie keeli toru) on iseenesest täitsa hea (algajatele klõpsijatele nagu meie oleme), kuid toitude pildistamiseks ta ei ole mõeldud. Uue toru olemasolu nõudis aga karjuvalt katsetamist, et kas ta suudab meie serveeritud toidud kenamaks teha, kui nad reaalses elus tegelikult on. Siinkohal palume kergemat kriitikat, sest esimese hooga me kohe uue toruga sinasõbraks ei saanud ja seetõttu ei ole piltide kvaliteet selline, millega üle linna uhkustada. Vahelduse mõttes aga sobib vett segama küll.
Aga tulles fotograafia vallast söögitegemise juurde, tekkis meil huvitav dilemma sõnaga „ühepajatoit“. Seekordse toidu juured peituvad ühepajatoidus, kes meist ei oleks söönud mõnusat pajarooga kartulitest, sealihast, porganditest, kaalikatest jne. Ilmselt enamuses kodudes tehakse seda suhteliselt tihti, sest hea lihtne roog ja maitseb hästi. Meie aga otsustasime pisut teistmoodi asjale läheneda ning sellest need probleemid hakkasid. Me ei küpsetanud asju ühes pajas, vaid mitmes erinevas potis, mistõttu on kummaline öelda selle roa kohta ühepajatoit, kui tegemist oli kuue erineva potiga. Samas kuuepotiroaks seda kah pisut kummaline nimetada, kuna padade arv ei oma siinkohal sellist tähtsust, kui üks pada, milles kõik kenasti koos podisenud on.
Meie poolt jäi küsimus lõpliku lahenduseta, kaalumise all oli „eraklik pajaroog“, „eraldi hoidev pajaroog“, „ühepajatoit ehk köögiviljad sealihaga“ jne. Poliitilise korrektsuse ja ajaloolise tausta huvides panime pealkirjaks “Köögiviljad sealihaga ehk ühepajatoit“. Kui kellegi fantaasia lendab kõrgemalt või kellegi on see probleem lahendatud, siis andke teada.
Toiduvalmistamisest niipalju, et algatuseks tegime puljongi, panime portsu seakonte (kaubanduses on need nimetuse all a´la sealiha raguu) ahju koos koorimata sibulate ja porganditega. Kui kondid olid pruunid ja sibul oli karamellistunud ning porgand läbi küpsenud, panime kogu portsu koos varsselleri ja maitseainetega 6 tunniks madalale tulele keema. Peale seda jahutasime puljongi maha, riisusime puljongilt pealekerkinud rasva ning siis uuesti podisema, seekordne eesmärk oli vesi puljongist välja keeta, et jääks tummine kaste. Umbes 3 liitrist jääb lõpuks üks korralik kulbitäis intensiivset leent. Siinkohal kohe hoiatus, et alguses ei tasu soola lahtise käega panna, hiljem ei jõua vett peale juua. Soolaga maitsestamine tasub ette võtta päris lõpus, kui kastme konsistents on paras. Maitseks lisada portveini ja lõpuks ka pisut maitsestamata võid. Kui nüüd tekkis küsimus, et mis põhjusel te selle rasva välja võtsite, kui hiljem ikkagi rasva tagasi panite, siis põhjuseks on see, et kontidest eralduv rasv ei ole võrreldav taluvõi pehme kreemja maitsega, ning taluvõi pehmendab puljongi pisut robustset-nurgelist maitset, andes kastmele ümarama maitse. Võileivasööjad kujutavad vaimusilmas seda kastme maitse kirjeldust ilmselt kõige paremini, kes aga pole võileiva usku, siis see proovigu kastme peal isiklikult järgi, kas kirjeldus peab paika.
Teiste komponentidega sedavõrd pikalt ei mänginud – kartul, porgand, kaalikas, läksid lihtsalt vette keema. Porgandi jätsime pooltooreks ehk krõmpsuvaks. Selle põhjuseks ei olnud, meie soov söömise ajal krõmpsutada vaid mõtlesime porgandit eelnevalt mee, tšilli ja pisukese õlitilga abil karamellistada. See meie viimase aja üks enimkasutatavaid trikke, miskil põhjusel keedetud porgand niisama ei tundu ahvatlev, kui aga porgandit eelpool nimetatud lisanditega kuumutada, muutuvad asjalood oluliselt isuäratavamaks. Seente praadimine ei ole ilmselt kellelgi sügisese seeneuputuse tõttu ununenud, seega siinkohal ei hakka seda osa eraldi kirjeldama, lihtsalt niipalju, et poes värske seene huvitavamaks praadimiseks võib sinna igasugu vigureid lõigata, meie tegime lihtsalt risti-rästi sälgud sisse, aga meie ei ole ka suure kunstiandega seenelõikujad. Sealiha puhul kasutasime sisefilee keskmist osa, mis ei ole väga paks ega ka väga seasaba moodi peenike, sellise paraja tüki röstisime kuival pannil ja siis 7-8 minutit 200 C ahjus, hiljem pintseldasime kastmega üle.
Nii see „ühepajatoit“ meil valmis, ei midagi keerulist, ainuke aeganõudev osa oli puljongi keetmine, kuid selle maitse korvab kulunud aja, ning puljongil on hea omadus täitsa iseseisvalt podiseda, ilma täiendava järelevalve vajaduseta. Vahel peab silma peal panema, kuid potisanga ei pea kogu aeg peos hoidma. Nagu elu on näidanud siis, kui ei viitsi mitme potiga mängida, saab ka ühe potiga ühepajatoidu tehtud, seega head proovimist.