Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for the ‘Midagi magusat’ Category

IMGP6613

Jäin taaskord rongist maha, mitte otseses mõttes, kuid kaudselt küll. Kodumaiste ploomide aeg lipsas sedavõrd kiiresti ja hääletult mööda, et ei jõudnud peadki liigutada. Vabanduseks võib tuua, et ega selle solina juures, mida õunamahl tekitas, midagi muud kuulda olnukski raske. Aga Nõmme turul iganädalast osturingi sooritades ei suutnud ploomivirnast mööda vaadata ja üks ports Ungarist pärit ploome (Prunus domestica) sai peale metsikut kauplemist endale soetatud. Peab kohe märkima, et tegelikult juhtus analoogne situatsioon ka eelmisel aastal, hakka või juba arvama, et asjad käivadki sedasi, et pidevalt magan ploomide aja maha. Sellel on muidugi ka oma positiivne pool, kole hea on ploome puhastada, kui nad on parajalt küpsed, kivid lupsavad peaaegu ise välja. Samas kui ploom on selline väheke karmi olemisega siis lõika ja murra nii, et ploomipüree valmib silme all ilma abivahendeid kasutamata, kuid kivi ennast viljaliha küljest lahti ei lase. Laiskade inimeste vabandus küll, aga kõlab peeaegu nagu oleks nii plaanitud.

Et asi oleks täielik, siis paneb sedakorda kohe kaks magusat tegu üles, esimene on selle aasta lihtne magusroog, teine on kah lihtne, kuid valmis juba eelmisel aastal.

Nagu juba mainitud, selle aastane magustoit on lihtsake. See on segu nostalgiast ja kreemisest kastmest. Poisikesepõlvest saati on meeldinud ploomikompott, kõik muud vidinad kompottina on suhteliselt külmaks jätnud ja olen nendesse nagu paratamatusesse suhtunud, kuid hea ploomikompott võttis ikka ümisema. Tegelikult õunakompott sobis kah, kuid ploom oli ikka eelistatum (seda oli lihtsalt harvemini käes). Aga kes jõuab, siis selle purgimajandusega mässata, seetõttu kompoti asemel panin poolitatud ja puhastatud ploomid koos mõningase suhkruga ahju ja küpsetasin omas mahlas 200 Co juurde mõni minut. Ploom läheb nobedalt pehmeks ja mahla on täpselt paraja kompoti jagu. Kastmeks vana hea tuttav Inglise kreem alias crema anglaise pisut kohandatud versioon. Küpse ploom ja kaneel on head semud, eriti, kui ühendajaks on rummitilk. Ja see kaste on selles mõttes ka hea kaste, et iga kord võid maitsetega mängida nagu heaks arvad, ja ei pea olema klassikaliselt külm, vaid võib vabalt olla ka soe. Kastme koosseis ise ju lihtne (taaskord pisut õigest kastmest erinev), rõõsk koor, suhkur, munakollane ja maitsed mida juurde soovitakse lisada. Iga 100 ml kohta üks munakollane, ühe munakollase kohta 15-20 g suhkrut. Töövõtted kah lihtsad, kuumuta koor koos kaneelikoorega keemiseni, munakollased koos suhkruga vahtu ja siis kenasti keskmisel kuumusel veevannis (võib ka vähe madalamal kuumal potti pliidil hoida, kuid kuumaga tasub siis piiri pidada) nii kaua segada kuni kaste on vedela hapukoore moodi. Kaneelikoore puhul väike lisamärkus, poes müüakse kaneelikoorena sellist parajat ränka tükki, see ei ole selle kastme tegemiseks sobilik, kuna ei anna piisavalt maitset. Piprapoest saab kaneelikoort, mis on seest poorne ja see imab koort endasse, hiljem sealt välja pressitav paks kreem ongi see, mis kastmele mõnusa õrna kaneelimaitse annab.

IMGP4909Teiseks magusavooruks on katsetus ploomist ja majoneesist, koos vähese ploomisoolaga. Proovisin ploome küpsetada soola sees, tulemuseks oli ploomisool, ploomid keeldusid minuga seekord koostööst ja lõhkesid reeturlikult mistõttu kõik vedelik segunes soolaga. Aga see ei morjendanud, kuivatasime soola ära ning lisaks lihtsalt soola maitsele on nüüd ka surtsuke ploomi maitset. Ja kuna viperused hakkasid kohe algusest ei saanud ju enam tõsiselt asju teha, seega sai soolase majoneesi asemel tehtud magus majoneesi. Majoneesi tegu nagu majoneesi tegu ikka, lihtsalt soola asemel kasutasime suhkrut, äädika asemel sidruni mahla ja tavalise oliiviõli asemel kasutasime vähemaitsekat pähkliõli ja canola õli – kokandusmaailm tunneb seda ka külmpressitud rapsiõlina. Ploomile andsime taas pisut kuuma ahjus, kuid enne päästsime ploomi tema kergelt purunevast kuuest, see võimaldas jälgida, et ploomi küpsemine ei lõppeks jälle plögase hunnikuna vaid säiliks esialgne ploomi kuju. Olgu siinkohal üles tunnistatud, et ploomi pintseldasin enne ahju panemist ka vähese konjakiga ja hiljem läike andmisel kah kergelt. Pildil paistev puru on sarapuupähkli tükid, kuna majoneesis kasutasin pisut pähkliõli, siis jooksid maitsed ja struktuurid omavahel mõnusalt kokku.

Kaks pisut sarnast ja samas erinevat magusat (ühel siiski tuntavalt ka soolast nooti) suutäit, mida ploomide taasilmumise puhul proovida.

Read Full Post »

IMGP5235

Seekord saab rääkida  lugu ainsuses,  venna kohta lihtsalt ei tea selles teemas midagi rääkida. Lapsepõlves oli meil esivanemate juures naabrinaine, kes sõi tomateid suhkruga. Kastis lihtsalt tomati suhkru sisse ja siis hammustas nagu tomatit ikka hammustatakse – vähemalt nii oli see legendis, mis minuni jõudis või õigemini sellisena suudan hetkel seda lugu meenutada. Igatahes rübliku eas oli suvine magustoit number I (koguse mõttes) tomat suhkruga. Eks siin oli omajagu süüdi ka esivanema tegemised ja toimetamised tomatikasvatajana, mis andis mulle esmaklassilise tooraine ning seda uskumatustes kogustes. Praegu mõeldes võiks ju nentida, et need olid sedavõrd head ka ilma suhkruta, sest egas emasüda luba ju lapsele isekasvatatud tomati puhul seda kehvemat kraami, ikka kõige paremat-magusamat sain ma kuhjade viisi. Aga ju energia vajadus oli sedavõrd suur, et suhkur kuulus marjaks ära. Tomat ilma suhkruta oli peaaegu välistatud, ainuke võimalik variant oli veel tomat soola ja pipraga. Korduvalt mäletan situatsioone, kus kellegi pisut vingus nägu vaatas suhkrutoosi, võttis sealt välja mõnusalt tomati ja suhkru pudruga koos oleva lusika ning kukkus tõrelema. Esialgsed süüdistused sai küll eemale juhitud väitega, et mingid kummalised väikeste mehikesed on kogu asja taga, kuid ühel hetkel kaotas see seletus oma veenvuse. Oli ju raske väikseid mehikesi süüdistada, kui parasjagu ise tomatist punasene suhkrutoosi kohal ümisesin. Mul ei olnud mingit viga külges, kui kellelgi praeguseks hetkeks selline mõte on tekkinud, vähemalt ükski arst ei tuvastanud, lihtsalt mulle maitses tomat suhkruga.

Viimasel ajal ei ole enam tihti sellisel moel maiustanud ja eks ka suhkru vajadus ei ole enam nii suur, kuid vahel käib nagu gripp tomati/suhkru isu peal, ja siis ikka tomati või paar saab sellisel suhteliselt kummalisel viisil ära söödud.

Ühel päeval ostsin pisikesi kirsstomateid, mõte oli neid pisut ahjus kuivatada, et nende loomupärane maitse intensiivsemalt esile kerkiks ja siis tekkis ka mõte, et prooviks ahjus kuivatatud tomatit ja suhkrut ühendada ehk teeks oma vana magustoidu uues kuues. Julguse oma idee teostada sain ühest kokaraamatust,  nimelt sattusin paar nädalat tagasi sirvima  kokaraamatut „paul food“. Raamatu autor Paul Cunningham, kasutas ühes oma retseptis samuti tomateid, mida oli ahjus kuivatanud ning  soolas-õlis-kirisäädikas-suhkurus marineerinud. Tomat leidis oma kulinaarse lõpu magustoidus, kus põhitegijaks oli oliiviõlist jäätis.

Minu vaimusilmas olev tomat sedavõrd kõrget lendu ei pidanud sooritama, temale pidi seltsiks olema ainult suhkur ja vähesel määral must pipar. Aga asjast lähemalt- 4 inimesele on hea võtta 9 kirsstomatit (üks tuleb ju kokal sunniviisiliselt ära süüa, et vaadata, kas kõik on sobilik), need kenasti koorida ja siis tervelt 3-4 tunniks ahju 65 0C juurde kuivama panna. Tomat ei tohi olla ülemäära krimpsus ja kuivanud, hea kui ikka mingisugune mahlasus säiliks, 3-4 tundi on piisav. Kui tomat on valmis, on aeg teha siirup. Siirupi tegemine on suhteliselt lihtne, 1 osa suhkrut ja 1 osa vett ja parjal hulgal kuumust.

Kui siirup oli pisut aega keskmisel tulel podisenud, võtsin pool osa siirupist ära ning ülejäänud osa jätsin värvi omandama. Päris kukekommi stiilis karamelli ei soovinud teha seega ülemäära  kuumust siirupile ei andnud. Karamellil on küll hea maitse, kuid lapsepõlves ei olnud roosuhkurt niisama lihtsalt saada ja seega maitsemeele kohaselt on tomat valge suhkruga. Põhiline on, et seda ampsu tuleb serveerida kiiresti ja süüa eelarvamusteta. Võib teha ka selliselt, et kastab tomati kuuma siirupisse ja serveerib, kuid minu mõtteks oli erinevaid struktuure ühendada, seega pisut enne serveerimist lisasin väikese sutsu vett kokkukeenud siirupile. Selle tulemusena muutus siirup tomatil krõmpsuks (jäi õhuke läbipaistev krõmps suhkruglasuur), valad lusikatäie tomatile ja kohe taldrikule. Juurde vedelam siirup, millele pisut värskelt purustatud musta pipart.

Must pipar avab suu maitsetele ja sobib hästi magusa ja happega. Kuid kõik võimalikud variandid ja ideed on ju võimalikud, kui keegi soovib seda ideed katsetada, seega soovime head katsetamist ja vahel võib ju sellise vimkaga magustoiduampsu teha mõnel söömingul.

Tegemist on nii lihtsa retseptiga, et siin eraldi koguseid ei hakka ette andma, fantaasia ja kokanduslik julgus maksab kah midagi.

Read Full Post »

Mis seal salata, omajagu vett on ülevalt alla tulnud ning omajagu vett ka merre voolanud, meie viimasest blogisse postitatud retseptist. Suvel oli sedavõrd palju muid tegemisi, et toit ja fotoaparaat ühel ajahetkel ühte kohta ei sattunud ja ega eriti ei punnitanud kah selle nimel. Mõte oli, et kui tuleb mõni tegemist väärt idee, mis oleks pisut erinev muust söögist, siis klõpsime, kui aga ei tule, siis ei juhtu kah midagi. Me loodame, et meie laiskust vabandavad asjaolud on vastuvõetavad ja nüüd saab südamerahuga toidu juurde naasta.

Kuivatatud õuna idee on meil ammuilma peas küpsenud, suve hakul sirvides Andoni Luis Aduriz raamatut “Mugaritz” , vaatasime, et meie ei ole ainsad, kellele tervelt kuivatatud asjad huvi pakuvad. Mugaritzi tegelased kuivatasid terveid tomateid ja ploome. Meil oli huvi kuivatada tervet õuna ja vaadata, mis sellest siis välja tuleb. Idee on taaskord pärit lapsepõlvest, nimelt kuivatatud õunad olid meie lapsepõlves tihedad talvised kaaslased, kuid need olid õunasiilud, mitte terved õunad. Terve õuna kasuks rääkis selle visuaalne pool, kuna õunasiil ei ole sedavõrd põnev, kui terve õun, mis kuivades pisut krimpsu läheb. „Katsejäneseks“ valisime sellise sordi nagu „Spartan“- keskmise suurusega punased paksukoorelised mahlased õunad, suuremad õunaspetsialistid nimetavad seda talviseks dessertõunaks.

Piisava kannatlikkuse ja õigete tingimuste puhul oleks vast õuna kuivatamine võimalik ilma erilise mängimiseta, kuid kas nii lihtsalt saab probleeme lahendada? Loomulikult ei saa, kui Mugaritzi tegelased kasutasid tomati ja ploomi kuivatamisel kustutatud lupja ehk kaltsiumoksiidi, siis meil tekkis mõte, et kas sama tulemuse saavutamiseks ei oleks võimalik kasutada kaltsiumkloriidi ehk Adria Ferrani ainet calcic. Kuna me ei ole proovinud, kuidas oleks õun kaltsiumoksiidiga välja kukkunud ja kuna ei proovinud ka kuidas ta ilma ühegi abivahendita kuivab, siis teame ainult, kuidas ta kukkus välja, kui kasutasime kaltsiumkloriidi. Kukkus välja täitsa nagu kuivatatud õun, ühest keskmisest ümarast õunast kuivas kokku selline pisike krimpsus õunanäss, sees südamiku ümbrusest oli õun veel väikest viisi nätske, kuid muidu kuivatatud õun, mis kuivatatud õun. Kaltsiumkloriidi üheks keemiliseks omaduseks on niiskusimavus ehk aine on hea õhust või muust gaasist vedeliku välja tõmbajana, seda me püüdsimegi ära kasutada, samas võis meie katse olla ka täiesti sisutühi, kuna me segasime calcicut veega. Kui keegi on keemias kodus võib rahumeeli meile selgeks teha, millega me seekord mööda panime. Kuivatamine ise nägi välja selline, et peale 30 minutilist calcicuga segatud vees hoidmist panime õuna 60 C ahju ja hoidsime 4 tundi, siis võtsime kuuma maha ja lasime veel 20 h seista. Ja õun oligi väikeseks krimpsus õunanässiks muutunud, kuna sellel hetkel me kohe seda kasutada ei saanud hoidsime seda õuna veel kuivas kohas paar päeva, mille jooksul õun pisut väiksemaks muutus, kuid välimus (krimpsus olek) ei muutunud.

Lisandiks mõtlesime, et oleks mõnus teha selline kaneeliga maitsestatud klaar leem, milles võiks aimata pisut veel suhkruroogu ja rumminoote. Seega sai pandud ports vett, koos kaneelikoorega keema, kui vesi oli juba helepruuniks podisenud, kurnasime leeme läbi peene sõela, lisasime roosuhkurt ja törtsu rummi ning siis jahedasse oma järge ootama. Kaneeliskoore puhul soovitame osta õhema koorega kaneeli, seda saab Piprapoest, võib ka kasutada sellist jämedat koort kah, kuid ilmselt on sealt maitse väljakeetmine keerulisem ja me ei tea, kas see on ka sama intensiivne.

Õunasiirupi kokku keetmine ei ole alkeemiline protsess, poolest liitrist värskelt pressitud õunamahlast saab paraja portsu paksu õunasiirupit, mis jahenedes marmelaadi taoliseks muutub. Väga väärt kraam, igasugustes kastmetes, marinaadides, magustoitudes ja kus iganes oleks vaja magushaput õunanüanssi.

Et magustoit ainult leemest ja õunast ei koosneks siis kuivatasime pisut hapukoort, millesse oli segatud mett ja musta pipart. Musta pipra ja mee kooslus hapukoorega, millest on vesi välja nõrgunud, meenutab pisut toorjuustu, ja pipar ning mesi haakusid hästi kaneeli maitsega. Teiseks lisandiks oli röstitud rukkileiva puru, muskaatpähkliga. Selleks ei olegi muud vaja, kui röstida leivaviil ja peene riiviga mõnusaks tolmuks ja siis vastavalt maitse või taluvuspiirile lisada muskaatpähklit. Kui tundub, et tegemist on ühe paraja segapudruga, siis võib ju, et ongi, kuid iseenesest peaksid maitsed kenasti kokku minema.

Kuivatatud õun kaneeli leemega-retsept

Read Full Post »

 

Parajalt pikk aeg on mööda läinud meie viimasest söögitegemisest, kus ise fotoaparaati käes oleme hoidnud. Päris ilma kokanduslike tegemisteta ei ole olnud, kuid pooltühja kruusiga ei tahtnud ka juua pakkuda, seega väike paus kulus marjaks ära. Seekordne magustoit on korra ühel söömingul menüüs olnud, küll pisut teisel kujul, kuid maitsed olid samad. Tegemist väga lihtsa magustoiduga, mida hea järgi teha vastavalt soovidele ja võimalustele.

Autor Olavi Heinlo blogist Kodused kokkajad.

Magustoidu sünniloo paljastamisel peab taaskord nentima, et tegemist on laiskusest sündinud toiduga, esialgse plaanid olid oluliselt grandioossemad. Aga peale õhtu otsa söögi vaaritamist ja seltskondlikku veinijoomist, tundus, et magustoit ei ole nii oluline, selles me muidugi eksisime. Söömingul osalejad hakkasid kulmude alt ähvardavaid pilke pilduma ja kuna enamus ettevalmistusi eelpool vihjatud suurejoonelisele magustoidule olid jäänud tegemata, tuli kiiresti mõelda midagi, mis oleks magusavajaduse rahuldanud. Egas midagi, head šokolaadi on viimased 10 aastat kodus alati leidunud, mõned kanamunad on kah külmas olemas, väheke rõõska koort ja nii see mõte keerlema hakkas. Kuna ainuke ettevalmistatud element oli apelsinikoorest tehtud siirup, siis juurde veel kohvi, mis magustoitudes vahel vägagi asi omal kohal, ning magustoit sündis.Soe šokolaad, kohviga maitsestatud soe jäätis ehk jäätise valmistamise põhi, mida külmutada ei ole saanud ning juurde mõnus lusikatäis mõrkjat apelsinikoore siirupit. Kohvi aga tegi koore koos roosuhkruga selliseks kaameli karva beežiks, šokolaad oli teada tuntud pruun karva ja kuna siirup oli suhteliselt värvitu siis oli üks pruun plönn poolpruunis vahus. Olgu kohe öeldud, et muudatused ei suutnud šokolaadi plönni värvust muuta, küll aga eraldasime kohvi koorest ja tegime sellest siirupi. Ekspressost (Pauligi Espresso originale) keetsime koos vähese suhkruga tugeva siirupi ja jahutasime maha. 45 g kohvist ja 30 g suhkrust sai lõpuks 45 g siirupit.  Apelsinikoorest tegime sukaadi, et oleks rohkem värvi ja ka natuke näkitsemist.

Sooja jäätise puhul ei kasutanud sedakorda roosuhkrut vaid puhast valget „surma“, ja munadeks olid vabalt ringi vudivate kanade poolt munetud munad. Poest ostetud suure firma hiiglaslikud kanamunade kollased kipuvad suhkruga vahustades värvi kaotama, priilt ringi vudivate kanade puhul seda muret ei olnud. Värvus jäi üllatavalt intensiivne. Külmutatuna oleks tulnud kena kollast värvi jäätis-munajäätis. Jäätise põhja jaoks on retsept lihtne 4 munakollast, 50-60 g suhkrut, vaniljekaun ja 400 ml rõõska koort ning siis kuumutamist. Siinkohal on paslik märkida, et kuna külmetamist ei toimunud siis kasutasime rõõska koort oluliselt vähem, ca 100 ml.

Sukaadi tegemist vist ei pea selgitama-apelsinikoor, veidi vett ja suhkrut. Kui siirupit teha siis oleks hea panna ka vaniljeseemneid, annab pisut head mekki ja siirup jääb mõnusalt täpiline.

Šokolaadiks võtsime Valhrona Abinao šokolaadi, mis on kirjade järgi 85% kakao sisaldusega. Miks me suhteliselt tumedat ja maitselt mõrkjat šokolaadi kasutasime oli selles, et kohvisiirup ja sukaad on nagunii magusad ja kohviga väga magus šokolaad ei klapi, teiseks oli vaja magustoidule tugevat selgroogu. Tervisele mõeldes panime pihuga kodumaiseid sarapuupähkli tuumasid.

Magustoidu väljanägemine on pisut selline maailmaloomise moodi, kuid maitselt tundus hea olevat, midagi ei jäänud alles, seega sööjaid see väljanägemine ei hirmutanud.

Read Full Post »

Purune õunakook

Julgelt kümme aastat ei ole me erinevatel  põhjustel ise õunamahla  teinud. Küll on õunu vähe ja küll on õigel mahlategemise ajal kiire ning õunad on enne maas pruuniks tõmmanud, kui jaole oleme saanud (tegelikuks põhjuseks oli ikka korraliku masinapargi puudumine ja inimlik laiskus). See aasta olime aga varakult valmis, uus purustaja ja mahlapress kiiskasid päikeses ja lapsepõlve helged pildid silme-ees ning õunamahla maitse suus asusime tegutsema. Värske õunamahl on imeliselt hea maitsega, tungrauaga mässates kangastus silme ees karikatuur ilmatuma suure kõhuga tegelasest kellele veinivaadist veini ots kurku voolas. Küll oleks tahtnud lasta õunamahlal samamoodi hea maitsta. Suuremat sorti tahtepingutusega sai see soov siiski maha surutud ning viisakalt ja viksilt toobrist joodud, et lastele mitte halba eeskuju näidata.  Õhtuks oli õunamahla kõik kohad täis, ja seda sõna otseses mõttes, kogu õu ja maja oli läbi imbunud õunalõhnast ning keres loksus mõni hea toobri täis värsket mahla.

Loksumise rütm aga tekitas vastupandamatu soovi teha midagi tahedamat, et loksumist pisutki vähendada. Kuna õunad ehk maakeeli ubinad olid selle päeva märksõnaks siis otsustasime kõhu tahendajaks teha klassikalise õunakoogi. Targad inimesed väidavad, et tegelikult mõeldakse ubinate all mets-õunapuu viljasid, tegemist ei ole aiast putku pannud õunaseemnetest kasvanud puuga vaid täitsa omaette liigiga. Aed õunapuid hakati Eestis kasvatama alles 13 sajandil, ning kui uskuda teadlasi siis on  aed õunapuu saanud oma alguse ca 8000 aastat enne jumalapoja sündi Tian Shani (Tjan-Šan) mägedest Kasahstanist kasvanud mägi õunapuudest (täpsem oleks vast öelda, et suure panuse geenidesse on andnud mägi õunapuu, kuid eks ole oma osa andnud ka mets õunapuu ja ilmselt ka muud õunapuu liigid). Kuid las teadlased teevad oma tegemisi, meie õunakooki ei tohiks see mõjutada.

Kuigi aluseks on klassikaline õunakook, mida teatud ringkondades tuntakse ka purukoogi nime all, siis päris klassikaliselt me seda teha ei suvatsenud. Tegelikult ei olnud selleks meil ka võimalust, sest suures mahla tegemise tuhinas olime me kõik õunad mahlaks teinud. Nüüd pidime siis õunakooki tehes mõtlema, kuidas värskest mahlast saaks õunakoogi. Appi tuli vana hea nipp, keetsime õunamahlas oleva vee miinimumini, poolest liitrist värskest mahlast saab tikutopsi suuruse kamaka õunamahla marmelaadi. Maitseb nagu kümme õuna, ehk siis maitse on hästi kontsentreeritud ja tulenevalt looduslikust tarrendainest tuleb jälgida, et jahtudes muutub segu tahkeks. Selle trikiga saime nö „õunad“ õunakoogile. Tikutopsi suuruse õunaga, mis sest et hirmus intensiivse maitsega, kooki ei tee, see oli kah selge. Panime siis aga veel pool liitrit mahla tulele ja keetsime natuke vähem kokku, et saaks kastmena kasutada ning koogile mahlasust anda. Koogi põhjaks kasutasime purukoogi taignat, kuid ei teinud sellest mitte lamedat koogipõhja vaid tegimegi ainult puru, sest kes see seda magusat „jahu“ ikka nii väga tahab, taignale lisasime ka maitsejagu kaneeli, et ikka oleks seda õiget õuna-kaneeli maitset tunda. Lisaks mõtlesime, et üks korralik õunakook peaks minema hästi kokku vaniljejäätisega, kuid taaskord klassikalist jäätist ei soovinud teha. Seega tegime hübriidi creme anglaise´st ning jäätisest, panime piima ja rõõska koort pooleks, lisasime vahustatud munakollased ning näpuotsa täis molekulaargastronoomiat nimega Iota ning siis kuumutasime segu 68 C ja kõige lõpetuseks surusime kogu selle segu sifoonist läbi, kui see oli jahenenud 6 kraadini. Tegemist siis külma vanilje kreemiga, mis ei ole päris jäätis, crème brûlée ega ka crème anglaise.

Lõpuks viskasime pihutäie kuivatatud õunu kah koogile, et natukenegi õunakoogi muljet jätta. Viimistluse viimaseks pärliks jätsime calvadosi sõõmu, väike tilk alkohooli annab pisut vajalikku mõrkjat maitset ning lisab õuna ja kaneeli aroomile vajalikku sügavust. Selline siis tuli meie klassikaline õunakook, võib-olla pisut mängimist oli, kuid vahelduseks tavalisele koogile tasus ennast täitsa ära. Paberisse serveerisime seetõttu, et seda hea telekat vaadates niimoodi süüa, puistad puru suhu ja siis haukad jahedat kreemi peale.

Read Full Post »

Older Posts »