Krevetipisik erinevalt gripipisikust külma ei karda (tegelikult ei karda ka gripipisik, lihtsalt inimesed käivad külmaga vähem ringi), seega ei ole krevetipisikul sooja ega külma ilmast, ravimisest ei piisa kuumast teest ja küüslaugust, ainuke raviviis on piisavas koguses krevettide söömine. Selle teadmisega relvastatult asusime siis seda kangekaelset pisikut endast välja ajama, panime aga taas portsu keetmata hiidkrevette sulama ja asusime mõtlema, mida nendega teha. Kuskilt kinnistunud teadmine, et külmunud asjade kiirkorras külmutamine head nahka ei anna, mistõttu oli meil piisavalt aega kukalt kratsida ja mõtiskleda millisel moel oleks krevetid seekord kõikse paremad. Kaalukauss vajus vaikselt kuid visalt krevettide mundris küpsetamise poole, olime just eelneval korral krevette niisama kuumas vees ujutanud ning tulemusega rahul nagu ujumisõpetaja, kelle hoolealustest keegi raskes trennis ei uppunud. Oli vaja uut väljakutset, selleks seadsime endale eesmärgi kaitsta krevetid taignaga ja siis küpsetada.
Valmistamisviisiks valisime jaapanlaste seas populaarse pelmeenilise -gyoza. Tegemist on tõeliselt eaka retseptiga, nimelt on gyoza juured pärit Hiinast ning seal nimetatakse sellise teguviisiga tehtud pelmeenilisi jaozi´deks (pannil küpsetatud jaozi nimeks on guotie) ning selliste pelmeenide valmistusviisi sündimise päev jääb kaugele üle nelja tuhande aasta. Esimene kirjalik ülestähendus on väidetavalt Song dünastia ajast (960-1280 m.a.j). Jaapanisse jõudsid sellised pelmeenid seitsmeteiskümnenda sajandi lõpu poole, mis tähendab, et jaapanlased ei kiirustanud ülemäära nende pelmeenide omaksvõtmisega. Lasid aga rahus hiinlastel retsepti lihvida ning, kui midagi paremaks teha ei saanud võtsid elegantselt üle. Kui juba läks siin faktide ja ajalooga mängimiseks, olgu kohe öeldud, et jaapanlased jagavad gyozad valmistusviisi järgi vähemalt neljaks- sui-gyoza (keedetud gyozad), mushi-gyoza (aurutatud gyozad), age-gyoza (rasvas praetud gyozad) ning yaki-gyoza (pannil pruunistatud ning seejärel aurutatud gyozad).
Olles endale gyozade tausta enam vähem selgeks teinud ning kurvastusega pidanud tõdema, et igivanad traditsioonid ei toeta meie ideed, kuna enamuse retseptide kohaselt kasutatakse gyozas sealiha ja kapsastas, millele lisanduvad siis koka rikutusest sõltuvalt muud lisandid. Otsus oli aga tehtud, seega jätsime suurema tähelepanuta selle osa traditsioonist, mis liha poole tüüris. Võtsime selleks ajaks üles sulanud krevetid, hakkisime selle hiinapärase noaga, et vähemalt midagi oleks traditsioonide kohane, võimalikult peeneks massiks. Kapsa asendasime värskete suhkruherne kaunadega, see oli tegelikult sundseis, sest kapsas oli just läinud täitsa eestipärase ahjuroa maitsestamiseks aga etteruttavalt tuleb tõdeda, et värske suhkruhernes täitis oma kogukama venna rolli imemaitsvalt, ilmselt oleks kapsas kreveti kõrval pisut liiga robustne jäänud. Loomulikult sai sinna veel sisu paremaks kooshoidmiseks pandud munavalget ja mõningaid põhi maitseaineid, kuid seda juba täpsemalt retseptis. Taigna tegemisel tekkis esialgu mõte, et ei tea kas tuleb selline nagu vaja, kuid peale mõningast sõtkumist oli ilmne, et pääseme teisest katsest. Parema tulemuse saamiseks tegime isegi vahepealsed täiendava sõtkumise, et taigen tuleks veelgi ühtlasem ja siidisem.
Kastme puhul otsustasime samuti pisut oma maitsemeelt usaldada ning traditsioonilise sojakastme-äädika ja tšilliõli asemel, keetsime väheke huvitavama kastme. Põhimaitsed jäid loomulikult samaks, sest soja kastet on üldiselt keeruline asendada, äädika asemel panime riisiäädika ja mirini segu, lisaks veel ingverit, dim sum kastet, tšillit, maisitärklist ja pisut vett.
Nagu toidu nimigi ütleb, tegime yaki-gyoza´sid ehk küpsetasime ja aurutasime. Tegevus ise nägi välja selline, et lasime pelmeenilise ühelt poolt kenakesti krõbedaks ja siis kui tundus, et natuke veel ja gyozad muutuvad söömiskõlbmatuks, lisasime kulbitäie puljongit ning kuumutasime kaane all, kuni vedelik oli kadunud. Peale esimesi ampse oli pilt selge, et vanad hiinlased mõistsid taigna hingeelu, sest taigen oli sellisel viisil küpsetatuna väga hea, sisu kohta ei saa kah nuriseda, sest selle keerasime me ise kokku ja enda kalla pole mõistlik iga kord viriseda, väidetavalt pidi see moraalile negatiivselt mõjuma.
Seega julgeme soojalt ja külmalt soovitada gyozade tegemist, nimi on keerulisem hääldada, kui nende valmistamine, taigna valmimise ootamine tüütu ju on, kuid tulemus on selle eest hea.