Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for the ‘Supp’ Category

Sedakorda võtsime ette supi, mis ei kuulu üldjuhul meie kokanduslikku repertuaari, põhjuseks võis olla lihtlabane meeltesegadus või lihtsalt soov midagi punast teha. Kui aus olla siis ei kuulu see supp ka meie igapäevasesse söögisedelisse, julgeme seda eemalt vaadata ja imestame kuidas inimesed seda punast suppi nii isukalt söövad. Seetõttu oli see meile paras väljakutse, ei saa ju toitu valmistada, kui ei maitse pidevalt, et kas maitsed paigas, kui aga üks põhikomponent ei ole sulle just kõige hingelähedasem, siis see maitsmine võis kõrvaltvaatajale naljakas tunduda, väike grimass iga lusikatäie allaneelamisel. Tõele au andes, tuleb tõdeda, et peale selle supi valmistamist ei tundu see supp enam nii kahtlane, seega päris näljasurma ei pea kah surema, et seda sööma nõustuksime.

Ühe korraliku borši valmistamine ei ole ajaliselt võrreldav muna praadimisega, supi valmistamiseks kuluva ajaga suudaks kiire munapraadija terve Tallegi kanala päevatoodangu jagu mune praadida. Ehk siis ühe eheda borši valmistamine hakkab korraliku puljongi keetmisest, selleks tuleb kõigepealt selgeks teha millist borši soovite (erinevaid variante on omajagu, kuid tuntumad on vast kiievi, lvovi, poltaava, odessa, volõõnia, tšernigovi jne. boršid), vastavalt sellele tuleb valida puljongi keetmise kondid. Parema puljongi saamiseks oleks hea kondid purustada, kuid laisematele või vähem brutaalsetele kokkadele sobib ilmselt ka juba lihuniku poolt ettevalmistatud kondid. Korraliku puljongi tegemiseks võiks rahulikult 5-6 tundi arvestada. Kui nüüd aga päris-päris ehedat suppi teha, siis tasuks 2-3 päeva enne puljongi valmistamist panna riivitud peet ligunema, et valmistada peedileotist. Meie jätsime selle leotise vahele aga selle 2-3 päeva suutisme siiski ära kasutada, seda küll peale puljongi valmistamist.

Nimelt oli meil idee valmistada ehe borš, kuid ilma segavate lisanditeta. Lihtsamalt öelduna, kõik mis ei olnud vedelik, selle filtreerisime välja. Filtreerimiseks kasutasime vana tuntud külmfiltreerimise meetodit ehk siis kogu supp läbi külmutada ja siis külmikus vaikselt kontidest tulnud želatiini abil puhtaks filtreerida. Et mitte supi valmistamise ajaks nädalat kulutada jätsime peedileotise välja, kuskil on siiski piir, millest nälg ei lase üle minna.

Aga enne filtreerimisele asumist tuli supp valmis teha. Meie esialgne lihtsustatud mõte, et viskame aga kõik aedviljad suppi nii nagu nad on, oleks vähegi ukrainlase verd omava inimese sügavasse masendusse ajanud, õnneks suutsime sellest veast hoiduda. Ukrainlased pididväga täpselt kinni pidama aedviljade ettevalmistamisest ja millises järjekorras aedviljad supi sisse pannakse, seega ei tasu seda suppi teha nii, et ühe silmaga vaatad „Kodus ja võõrsil“, teisega jälgid suppi ja samal ajal unistad, mida Viking loto peavõiduga küll teha. See supp nõuab supi ja kella jälgimist, mitte küll ainitist jälgimist, kuid siiski suurendatud tähelepanu. Esmalt tuleb peet teistest eraldi supikõlbulikuks seada, selleks tuleb  peeti pritsida äädika või muu hapuma vedelikuga (nt sidruni mahl) ning siis rasvas poolpehmeks hautada.

Teiseks tuleb aedviljad- porgand, sibul, petersell jne- eraldi rasvas passeerida ning kui aedviljad on parajad lisatakse tomat või tomati püree.  Supi viimistlemisel läheb puljongisse kõigepealt kartul, siis ettevalmistatud peet, siis passeeritud aedviljad, 5 minutit enne valmimist ürdid, 2-3 minutit enne supi valmimist küüslauk, mis on eelnevalt pekiga ühtlaseks massiks hõõrutud. Ja kui see kõik tehtud on ja supp kenasti maitsestatud siis võib lisada peedileotise, meie lisasime peedimahla, tundus kuidagi mõnusam. Ja kes nüüd juba tahab lusikat suppi pista siis peab veel surts kannatama, supp tahab vähemalt 20 minutit soojas seista, et kõik hea ja parem oma parimas võtmes välja tuleks. Kui see kõik tehtud asusime külmfiltreerima, ning 3 päeva pärast oligi meil pildil olev vedelik pliidil soojenemas ja siis juba piisavalt soojana taldrikul.

Meie pildil on hapukoor puudu, kuid ilma selle kreemise piimatooteta ei olevat borš miski õige borš, seega söömise ajal oli ta siiski meil olemas. Lisaks tegime me väikesed ampsud porgandist (keetisme ja siis tampisime puruks ning kuivatasime), kartulist ning hakklihast (hakkliha paneerisime küüslauguleiva purus).

Kuna supi valmistamine võtab mõningase aja, siis tasub hakata vaikselt selle tegemisega pihta, kui pühapäeva lõunaks mõnusalt hapukat lihtsat ukraina borši süüa soovitakse. Kui keegi soovib teada täpsemat retsepti, kui kirjatükist võimalik lugeda, siis tasub vaid küsida. Mõnusat tegemist.

Retsept-külmfiltreeritud lihtne ukraina borš

Read Full Post »

Sünnipäeva pidustused peetud ja aeg taas argiellu sukelduda, kuid nii nagu vahel ikka on, et peomeeleolust ei tahaks nii kergelt loobuda, samas elu surub peale. Vaheetapiks mõtlesime, et teeme sellise pisut kergema roa, mida hea veini juurde näkitseda ja mille tegemine ei võta palju aega ega vaeva.  Näkitsemine muidugi ei tähenda, et supipuru söömiseks peaks väga palju aega varuma. Tegemist siiski külmetatud asjaga ja kui seda just külmkambris ei nosita, kipub see ühel hetkel oma jäisest olekust vedelasse üle minema.

Nagu pealkiri juba ütleb on tegemist ühe meie varasema supi uues kuues serveerimisega. Asja mõte oli selles, et vahel tahaks lihtsalt aja maha võtta ja head veini juua ning  midagi sinna kõrvale ampsata. Samas tänapäeva meedia pressib, et kõik mis sööd peab olema ülimalt tervislik. Supp, kui selline on tervislik, annab kerele raskete kõhutäite kõrval pisut hõlbumat aega ning käib kerest mõnusalt läbi. Seega kui suppi teha siis oleks asjal selline tervislik jume juures, kui päris ebatervislikest asjadest seda ei valmista.  Samas on üldiselt probleemiks see , et supi juurde väga tihti veini ei serveerita, õigemini vedeliku kõrvale teist vedelikku kuidagi narr tarbida.  Tuttav olukord noka ja saba jandist, milles ikka üks kinni ja teine lahti ja siis kõik vastupidi. Selle olukorra lahendamiseks tegime supi, mis katab tervislikkuse poole ja siis külmutasime selle, mis omakorda annab võimaluse sellele veinilisemale poolele. Positiivseks tuleb  lugeda seda, et see „supp“ on mõnusalt jahutava iseloomuga, eriti kui supi juurde tarbida heledat veini, mille serveerimise temperatuur kaldub üldjuhul jahedamate kraadide poole.  Kui kellelgi juba on tunne, et kevadine kuumus liiga teeb siis võib jahutuseks supipuru ja jaheda veiniga pisut ennast jahutada.

Supi juurde tuleks serveerida külmutatud chorizo vorstipuru ja kiviga rohelisi oliive. Kui tekkis küsimus, et miks peaks ka vorsti külmetama, siis on asjal kaks poolt. Esiteks külmutatud asja on parem riivida, kui soovitakse tulemuseks peenikest puru. Peenikese riiviga vorsti riivides saab hea peenikese puru, kui chorizo vorsti toasoojana riivida siis tuleb ilmselt üks paras hakkliha. Mitte, et sellisena see asi söödav ei ole, kuid külmutatuna riivides on riivimise tulemus muhedam ja samas on ka maitsel vähe teistsugune mekk juures, selline jäine ja tahke.  Chorizo on toorvorst ja kui seda toasoojana tarvitada siis on vahel tegemist, et hambad korralikult viilust läbi käivad, külmutatud puru korral seda muret ei ole. Võib-olla vorsti vürtsisus saab seeläbi pisut kannatada, kuid vorstis on piisavalt seda pikantsust, et pisukese osa ära võtmine olulist kahju ei tee. Supipuru kõrvale tuleks kindlasti teha kuumasid röstitud saiasid, mis sulatab suus kogu selle kompoti ühtseks löögirusikaks.

Retsepti ei hakka uuesti andma, küll aga viitame originaalretseptile.

Selline lühike sai meie seekordne sünnipäevajärgne esimene postitus, ajame selle kevadpohmeluse süüks ning loodame, et vitamiinidest pakatavate isetehtud mahlasegude ja päikese toimel toimub paranemine kiiresti.

PS! Me ei ole toitumisteadlased, seetõttu meie juttu supi tervislikkusest ei tasu väga tõsiselt võtta,  me ei ole viinud läbi ühtegi vastavat uuringut ja lähiajal ei ole ka plaanis ühtegi läbi viia, seega ei tasu unetutel ja muude hädade küüsis vaevlevatel isikutel ennast supiga ravima hakata.

Read Full Post »

 Kuumadel põhjamaalastel on ilmselt talviste vammustega ringi liikudes nahk enamjaolt märg, sest päike on taaskord meile oma soojemat poolt näitamas, sellest tulenevalt mõtlesime, et unustame vahelduseks hirmus toitvad söögid ja teeme kerge vahemerelise supi. Suppi südameks oli plaan panna ahjus küpsetatud küüslauk, kuid nagu elu on näidanud, et see mõte, mis esialgu meeles mõlgub muutub, kui asi tegudeni jõuab. Ei pea vist selgeltnägija olema adumaks, et meie supi puhul täpselt nii juhtuski. Poodi minnes, tekkis meil mõte, et küpsetatud küüslauk on hea küll, kuid tahaks midagi kõrvale.

Tavaliselt on aeglasest liiklusest kasu, kui mõte ei ole veel päris küps ja poodi või turule tormamisega ei kannata kauem viivitada, ummikud ja kõikvõimalikes kohtades olevad foorid annavad vajaliku mõtlemisaja, et mida poest või turult osta, seekord nii hästi ei läinud. Jõudsime poodi sellel hetkel, kui mõttelõng ketras juustudest ning sinna letti äärde me ka loomulikult jalad seadsime. Tõele au andes tuleb nentida, et vaatasime seda juustuletti (vähemalt 70% juustudest olid meie poolt maitsmata) suhteliselt nõutult ning kogudes kõik teadmised juustudest kokku, rabasime pooleldi ehku peale ühe parajalt kõva juustutüki. Tegemist oli kitsepiimast tehtud juustuga, mida kannatlikud tegijad vähemalt 6 kuud laagerdanud on, seda juustu tuntakse nime all Capra Sarda. Juustust niipalju, et tegemist Sitsiiliast pärit kõva juustuga, millel maitset piisavalt ning ka nö „kitsemaitse“ ei ole sellele juustule võõras. Lõhnab see juust igatahes võimsalt, kusjuures mitte halvasti, kuid nõrganärvilistel või nõrganinalistel tasub suu lahti hingata, kui see juust paari meetri raadiuses juhtub olema. Ninna jõudnud vürtsised aroomid loksutasid aga meie retsepti paika, küpsetatud küüslaugu pähkline mekk tõugati kõrvalmaitseks (ehk niipaljukest siis esialgsest mõttest teha küpsetatud küüslaugust suppi), supi südameks sai küüslaugu asemel hoopis juust, sellele sekundeeris chorizo vorst ja roheline oliiv kiviga. Kõige tipuks mõned tilgad oliiviõli ja näpuotsa täis musta purustatud pipart.

Selline pilt silme ees värelemas ja juustu lõhnast peaaegu mekk suus, suundusime siis kuulsat sealiha vorsti-chorizot otsima.  Meie kaubanduses olemegi näinud kahte sorti chorizo vorsti, üks on pikantne ja teine selle vastand, seega valik just ülearu suur ei ole. Soovides iga hinna eest musta pipart lisada, otsustasime mahedama vorsti kasuks. Tegelikkuses on aga sellel Hispaania päritolu sealihavorsti mitmekesisus oluliselt suurem, jaotatakse neid vorste mitmeti, kõiepealt kas tegemist on toore lihaga, mida enne söömist küpsetatakse või eelnevalt õhu käes kuivatatud ja sobivad koheselt söömiseks. Järgmiseks lahterdamiseks on vorsti vürtsisus, seal eristatakse vähemalt kolme klassi, magus (dulce), mõrumagus (agridulce) ja terav (picante). Ning loomulikult on Hispaania (ka Portugalis ja Mehhikos on omad chorizod) igas maakonnas pisut oma näoga chorizo vorsti, kuid selle loetelu esitamine läheb juba vähe pikaks. Igatahes tegemist on mõnusalt lihalise ampsuga, milles domineerivad suitsutatud paprika (pimentón-tegemist ei ole maguspaprikaga, mida tuntakse ka rohkem Ungari paprikana), küüslauk ja sealiha. Aga nagu öeldud siis variatsoonide arv on külluslik ning lisaks põhimaitsetele kasutatakse igasugu muid maitsed. Enne serveerimist röstisime chorizo viilakad, et need muutuksid krõbedamaks ja eks väikseks ideeks oli ka muuta vorst pisut läbipaistvamaks.

Supi valmistamine ei ole keeruline, piima ja koore segu kuumaks, kui põhi piisavalt soe siis riivitud juust sisse (juustuga peab olema piisavalt ettevaatlik, sest muud maitsed kipuvad selle juustu puhul varju jääma) ning segada senikaua kuni juust on kenasti ära sulanud. Kui on soovi saada täita puhas supp, siis tasub suppi kurnata, lõpuni see juust siiski ära ei sulanud, põhjuseks võis ka olla meie tahtmatus segu keema ajada, kuid meil jäid väikesed juustuterad supipõhja kuni lõpuni. Enne serveerimist lisada küpsetatud küüslauk, see annab supile lisanüansi, pehme küüslaugu meki, mis tuleb vaikselt juustu võimsa maitse tagant välja.

Retsept- kitsejuustusupp röstitud chorizo vorstiga

Read Full Post »