Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Mere ääres elavale rahvale ei ole vist midagi loomuomasemat, kui kala söömine. Kui siia juurde mõelda, et järvede ja jõgedega vähesuse üle ei saa me samuti kurta, peaks meie üks enimtarbitav kaup olema kala. Me ei julge pead panti panna, kuid töölt koju jõudes ei ole mahti värsket kala jahtida ja poodides olev valik rõõmutantsu tantsima ei pane, seega usume, et ülearu palju meil kala ei sööda.  Igasugustest kvootidest ja kalakaitsjatest hoolimata on viimasel ajal meie hinnangul kala kättesaadavus paranenud, seda paljuski  pisikeste kalaputkade ja laupäeviti toimuva kalaturu abil.

Aga mitte värske kala ei ole meil täna peategelane, hoopis kuivatatud kala, rahvasuus tuntud kui ka vobla. Siinkohal tahaks kohe ära mainida, et iga kuivatatud kala ei ole vobla, voblaks võib ennast nimetada Kaspiast püütud särg (Rutilus rutilus caspicus). Meile teadmata põhjusel on see nimetus sujuvalt levinud igasugustele  kuivatatud kalale, ilmselt on see suupärasem nimetus ja rahvas võtab kasutusele ikka kergema tee. Nimede saaga selgeks teinud, jätame vobla sinna paika. Meil ei olnud kuskilt kuivatatud Kaspia särge võtta, mistõttu võtsime kuivatatud kala nimega putassu (Micromesistius poutassou). Saladuskatte all tuleb öelda, et see ei olnud meie endi püütud, ega kuivatatud, puhas valmistoode.

Sirvides Aliise Moora raamatut „Eesti talurahva vanem toit“ on seal eraldi peatükk kaladele, seega meie esivanemad omasid kala söögilaual üsna tihti, sealt võis ka lugeda, et vinnutatud kala oli meie esi vanematele täitsa mokka mööda,  ning seda peeti paremaks kui lihtsalt soolvees olevat kala, kuna vinnutatud kalal oli „magus“ mekk man. Kuivatatud/vinnutatud kala söömine meeldib ka meile, rõhuasetus lause poolel, “söömine meeldib meile väga”. Kuivatamine meeldib samuti, kuid meie katsetused kalade kuivatamisel ei ole olnud eriti edukad, see aga ei takista meid mõnusalt lösutades ja kuivatatud kala näsides söögi peale mõelda. Sellises situatsioonist tekkis ka idee teha väike suupiste kuivatatud kalast ja sõõmust õllest. Õlut kannus serveerida ja kuivanud kala kõrvale pakkuda ei tundunud põnev, seetõttu muutsime õlle struktuuri vahusemaks, tänapäevases kokkade slängis tegime “õlle espuma”. Tegemist ei ole muuga kui õllele (meie kasutasime Saku Kulda) lisatakse želatiini ning lastakse läbi sifooni, tulemuseks on hea paks vaht. Kui nüüd keegi paadunud õllesõber saab oma kaaskodanikelt verbaalselt nuhelda pideva õllejoomise pärast, võib ta selle trikist leida väljapääsu, kui teeb õllest suure portsu vahtu. Maitse ei muutu, saab lusikaga manustada ning õllekannu ei pea kah pesema.

Idee piirid paika saanuna, lisasime toidule, kerge kummardusena tänapäevasele kokakunstile, paari lisakomponenti. Lisanditeks sai sedakorda valitud värske sibula paksemad osad ning maltoosa. Sibula ehe värskus ja mõnus teravus sobib imehästi kuivatatud kala ja õlle kõrvale, paneb kenasti kuivatatud kala elama ja sobitub humala kerge mõrkja mekiga. Teiseks lisandiks olev maltoosa on parajalt magus veniv tökat, mida on hea õlleteo juures mekkida, kuivatatud kala ja õlle kõrvale nii kleepuv asi meie meelest ei sobinud, kuna kogu tähelepanu oleks kulunud selle viskoose asjanduse kättesaamisele ja õlle oleks tähelepanuta jäänud. Sellise probleemi vältimiseks segasime seda Maltoga ning saime kergelt pulbrilise maltoosa. See trikk muudab kull maltoosa struktuuri, kuid maitse jääb samaks, kui võtad portsu lusika peale ja pistad selle suhu, muutub lusikatäid pulbrit maltoosaks tagasi.

Hea mõnus snäkk, võib-olla pisut rohkem võtab toimetamist kui krõbuski paki avamine ja õlle kannu valamine, kuid meie arvates tasub see pisuke lisategutsemine kuhjaga ära.

Kuna tegemist sedavõrd lihtsa retseptiga siis ei hakka eraldi retsepti kirjutama: pudel õlut, 1 1/2 želatiinilehte sega omavahel ning lisa 2 ballooni gaasi ning lase psiut jahedas taheneda. Maltoosa puru jaoks võta 3-4 supilusikat malto pulbrit (hea oleks kui saaks teha köögikombainis või blenderis aga võib ka mikeriga segamine ajada) ning nirista vaikselt maltoosat sisse (1-2 supilusikat), kui maltoosat läheb nii palju, et segu vedelaks läheb, tuleb maltot juurde lisada.

 

Parajalt pikk aeg on mööda läinud meie viimasest söögitegemisest, kus ise fotoaparaati käes oleme hoidnud. Päris ilma kokanduslike tegemisteta ei ole olnud, kuid pooltühja kruusiga ei tahtnud ka juua pakkuda, seega väike paus kulus marjaks ära. Seekordne magustoit on korra ühel söömingul menüüs olnud, küll pisut teisel kujul, kuid maitsed olid samad. Tegemist väga lihtsa magustoiduga, mida hea järgi teha vastavalt soovidele ja võimalustele.

Autor Olavi Heinlo blogist Kodused kokkajad.

Magustoidu sünniloo paljastamisel peab taaskord nentima, et tegemist on laiskusest sündinud toiduga, esialgse plaanid olid oluliselt grandioossemad. Aga peale õhtu otsa söögi vaaritamist ja seltskondlikku veinijoomist, tundus, et magustoit ei ole nii oluline, selles me muidugi eksisime. Söömingul osalejad hakkasid kulmude alt ähvardavaid pilke pilduma ja kuna enamus ettevalmistusi eelpool vihjatud suurejoonelisele magustoidule olid jäänud tegemata, tuli kiiresti mõelda midagi, mis oleks magusavajaduse rahuldanud. Egas midagi, head šokolaadi on viimased 10 aastat kodus alati leidunud, mõned kanamunad on kah külmas olemas, väheke rõõska koort ja nii see mõte keerlema hakkas. Kuna ainuke ettevalmistatud element oli apelsinikoorest tehtud siirup, siis juurde veel kohvi, mis magustoitudes vahel vägagi asi omal kohal, ning magustoit sündis.Soe šokolaad, kohviga maitsestatud soe jäätis ehk jäätise valmistamise põhi, mida külmutada ei ole saanud ning juurde mõnus lusikatäis mõrkjat apelsinikoore siirupit. Kohvi aga tegi koore koos roosuhkruga selliseks kaameli karva beežiks, šokolaad oli teada tuntud pruun karva ja kuna siirup oli suhteliselt värvitu siis oli üks pruun plönn poolpruunis vahus. Olgu kohe öeldud, et muudatused ei suutnud šokolaadi plönni värvust muuta, küll aga eraldasime kohvi koorest ja tegime sellest siirupi. Ekspressost (Pauligi Espresso originale) keetsime koos vähese suhkruga tugeva siirupi ja jahutasime maha. 45 g kohvist ja 30 g suhkrust sai lõpuks 45 g siirupit.  Apelsinikoorest tegime sukaadi, et oleks rohkem värvi ja ka natuke näkitsemist.

Sooja jäätise puhul ei kasutanud sedakorda roosuhkrut vaid puhast valget „surma“, ja munadeks olid vabalt ringi vudivate kanade poolt munetud munad. Poest ostetud suure firma hiiglaslikud kanamunade kollased kipuvad suhkruga vahustades värvi kaotama, priilt ringi vudivate kanade puhul seda muret ei olnud. Värvus jäi üllatavalt intensiivne. Külmutatuna oleks tulnud kena kollast värvi jäätis-munajäätis. Jäätise põhja jaoks on retsept lihtne 4 munakollast, 50-60 g suhkrut, vaniljekaun ja 400 ml rõõska koort ning siis kuumutamist. Siinkohal on paslik märkida, et kuna külmetamist ei toimunud siis kasutasime rõõska koort oluliselt vähem, ca 100 ml.

Sukaadi tegemist vist ei pea selgitama-apelsinikoor, veidi vett ja suhkrut. Kui siirupit teha siis oleks hea panna ka vaniljeseemneid, annab pisut head mekki ja siirup jääb mõnusalt täpiline.

Šokolaadiks võtsime Valhrona Abinao šokolaadi, mis on kirjade järgi 85% kakao sisaldusega. Miks me suhteliselt tumedat ja maitselt mõrkjat šokolaadi kasutasime oli selles, et kohvisiirup ja sukaad on nagunii magusad ja kohviga väga magus šokolaad ei klapi, teiseks oli vaja magustoidule tugevat selgroogu. Tervisele mõeldes panime pihuga kodumaiseid sarapuupähkli tuumasid.

Magustoidu väljanägemine on pisut selline maailmaloomise moodi, kuid maitselt tundus hea olevat, midagi ei jäänud alles, seega sööjaid see väljanägemine ei hirmutanud.

Sedakorda võtsime ette supi, mis ei kuulu üldjuhul meie kokanduslikku repertuaari, põhjuseks võis olla lihtlabane meeltesegadus või lihtsalt soov midagi punast teha. Kui aus olla siis ei kuulu see supp ka meie igapäevasesse söögisedelisse, julgeme seda eemalt vaadata ja imestame kuidas inimesed seda punast suppi nii isukalt söövad. Seetõttu oli see meile paras väljakutse, ei saa ju toitu valmistada, kui ei maitse pidevalt, et kas maitsed paigas, kui aga üks põhikomponent ei ole sulle just kõige hingelähedasem, siis see maitsmine võis kõrvaltvaatajale naljakas tunduda, väike grimass iga lusikatäie allaneelamisel. Tõele au andes, tuleb tõdeda, et peale selle supi valmistamist ei tundu see supp enam nii kahtlane, seega päris näljasurma ei pea kah surema, et seda sööma nõustuksime.

Ühe korraliku borši valmistamine ei ole ajaliselt võrreldav muna praadimisega, supi valmistamiseks kuluva ajaga suudaks kiire munapraadija terve Tallegi kanala päevatoodangu jagu mune praadida. Ehk siis ühe eheda borši valmistamine hakkab korraliku puljongi keetmisest, selleks tuleb kõigepealt selgeks teha millist borši soovite (erinevaid variante on omajagu, kuid tuntumad on vast kiievi, lvovi, poltaava, odessa, volõõnia, tšernigovi jne. boršid), vastavalt sellele tuleb valida puljongi keetmise kondid. Parema puljongi saamiseks oleks hea kondid purustada, kuid laisematele või vähem brutaalsetele kokkadele sobib ilmselt ka juba lihuniku poolt ettevalmistatud kondid. Korraliku puljongi tegemiseks võiks rahulikult 5-6 tundi arvestada. Kui nüüd aga päris-päris ehedat suppi teha, siis tasuks 2-3 päeva enne puljongi valmistamist panna riivitud peet ligunema, et valmistada peedileotist. Meie jätsime selle leotise vahele aga selle 2-3 päeva suutisme siiski ära kasutada, seda küll peale puljongi valmistamist.

Nimelt oli meil idee valmistada ehe borš, kuid ilma segavate lisanditeta. Lihtsamalt öelduna, kõik mis ei olnud vedelik, selle filtreerisime välja. Filtreerimiseks kasutasime vana tuntud külmfiltreerimise meetodit ehk siis kogu supp läbi külmutada ja siis külmikus vaikselt kontidest tulnud želatiini abil puhtaks filtreerida. Et mitte supi valmistamise ajaks nädalat kulutada jätsime peedileotise välja, kuskil on siiski piir, millest nälg ei lase üle minna.

Aga enne filtreerimisele asumist tuli supp valmis teha. Meie esialgne lihtsustatud mõte, et viskame aga kõik aedviljad suppi nii nagu nad on, oleks vähegi ukrainlase verd omava inimese sügavasse masendusse ajanud, õnneks suutsime sellest veast hoiduda. Ukrainlased pididväga täpselt kinni pidama aedviljade ettevalmistamisest ja millises järjekorras aedviljad supi sisse pannakse, seega ei tasu seda suppi teha nii, et ühe silmaga vaatad „Kodus ja võõrsil“, teisega jälgid suppi ja samal ajal unistad, mida Viking loto peavõiduga küll teha. See supp nõuab supi ja kella jälgimist, mitte küll ainitist jälgimist, kuid siiski suurendatud tähelepanu. Esmalt tuleb peet teistest eraldi supikõlbulikuks seada, selleks tuleb  peeti pritsida äädika või muu hapuma vedelikuga (nt sidruni mahl) ning siis rasvas poolpehmeks hautada.

Teiseks tuleb aedviljad- porgand, sibul, petersell jne- eraldi rasvas passeerida ning kui aedviljad on parajad lisatakse tomat või tomati püree.  Supi viimistlemisel läheb puljongisse kõigepealt kartul, siis ettevalmistatud peet, siis passeeritud aedviljad, 5 minutit enne valmimist ürdid, 2-3 minutit enne supi valmimist küüslauk, mis on eelnevalt pekiga ühtlaseks massiks hõõrutud. Ja kui see kõik tehtud on ja supp kenasti maitsestatud siis võib lisada peedileotise, meie lisasime peedimahla, tundus kuidagi mõnusam. Ja kes nüüd juba tahab lusikat suppi pista siis peab veel surts kannatama, supp tahab vähemalt 20 minutit soojas seista, et kõik hea ja parem oma parimas võtmes välja tuleks. Kui see kõik tehtud asusime külmfiltreerima, ning 3 päeva pärast oligi meil pildil olev vedelik pliidil soojenemas ja siis juba piisavalt soojana taldrikul.

Meie pildil on hapukoor puudu, kuid ilma selle kreemise piimatooteta ei olevat borš miski õige borš, seega söömise ajal oli ta siiski meil olemas. Lisaks tegime me väikesed ampsud porgandist (keetisme ja siis tampisime puruks ning kuivatasime), kartulist ning hakklihast (hakkliha paneerisime küüslauguleiva purus).

Kuna supi valmistamine võtab mõningase aja, siis tasub hakata vaikselt selle tegemisega pihta, kui pühapäeva lõunaks mõnusalt hapukat lihtsat ukraina borši süüa soovitakse. Kui keegi soovib teada täpsemat retsepti, kui kirjatükist võimalik lugeda, siis tasub vaid küsida. Mõnusat tegemist.

Retsept-külmfiltreeritud lihtne ukraina borš

Purune õunakook

Julgelt kümme aastat ei ole me erinevatel  põhjustel ise õunamahla  teinud. Küll on õunu vähe ja küll on õigel mahlategemise ajal kiire ning õunad on enne maas pruuniks tõmmanud, kui jaole oleme saanud (tegelikuks põhjuseks oli ikka korraliku masinapargi puudumine ja inimlik laiskus). See aasta olime aga varakult valmis, uus purustaja ja mahlapress kiiskasid päikeses ja lapsepõlve helged pildid silme-ees ning õunamahla maitse suus asusime tegutsema. Värske õunamahl on imeliselt hea maitsega, tungrauaga mässates kangastus silme ees karikatuur ilmatuma suure kõhuga tegelasest kellele veinivaadist veini ots kurku voolas. Küll oleks tahtnud lasta õunamahlal samamoodi hea maitsta. Suuremat sorti tahtepingutusega sai see soov siiski maha surutud ning viisakalt ja viksilt toobrist joodud, et lastele mitte halba eeskuju näidata.  Õhtuks oli õunamahla kõik kohad täis, ja seda sõna otseses mõttes, kogu õu ja maja oli läbi imbunud õunalõhnast ning keres loksus mõni hea toobri täis värsket mahla.

Loksumise rütm aga tekitas vastupandamatu soovi teha midagi tahedamat, et loksumist pisutki vähendada. Kuna õunad ehk maakeeli ubinad olid selle päeva märksõnaks siis otsustasime kõhu tahendajaks teha klassikalise õunakoogi. Targad inimesed väidavad, et tegelikult mõeldakse ubinate all mets-õunapuu viljasid, tegemist ei ole aiast putku pannud õunaseemnetest kasvanud puuga vaid täitsa omaette liigiga. Aed õunapuid hakati Eestis kasvatama alles 13 sajandil, ning kui uskuda teadlasi siis on  aed õunapuu saanud oma alguse ca 8000 aastat enne jumalapoja sündi Tian Shani (Tjan-Šan) mägedest Kasahstanist kasvanud mägi õunapuudest (täpsem oleks vast öelda, et suure panuse geenidesse on andnud mägi õunapuu, kuid eks ole oma osa andnud ka mets õunapuu ja ilmselt ka muud õunapuu liigid). Kuid las teadlased teevad oma tegemisi, meie õunakooki ei tohiks see mõjutada.

Kuigi aluseks on klassikaline õunakook, mida teatud ringkondades tuntakse ka purukoogi nime all, siis päris klassikaliselt me seda teha ei suvatsenud. Tegelikult ei olnud selleks meil ka võimalust, sest suures mahla tegemise tuhinas olime me kõik õunad mahlaks teinud. Nüüd pidime siis õunakooki tehes mõtlema, kuidas värskest mahlast saaks õunakoogi. Appi tuli vana hea nipp, keetsime õunamahlas oleva vee miinimumini, poolest liitrist värskest mahlast saab tikutopsi suuruse kamaka õunamahla marmelaadi. Maitseb nagu kümme õuna, ehk siis maitse on hästi kontsentreeritud ja tulenevalt looduslikust tarrendainest tuleb jälgida, et jahtudes muutub segu tahkeks. Selle trikiga saime nö „õunad“ õunakoogile. Tikutopsi suuruse õunaga, mis sest et hirmus intensiivse maitsega, kooki ei tee, see oli kah selge. Panime siis aga veel pool liitrit mahla tulele ja keetsime natuke vähem kokku, et saaks kastmena kasutada ning koogile mahlasust anda. Koogi põhjaks kasutasime purukoogi taignat, kuid ei teinud sellest mitte lamedat koogipõhja vaid tegimegi ainult puru, sest kes see seda magusat „jahu“ ikka nii väga tahab, taignale lisasime ka maitsejagu kaneeli, et ikka oleks seda õiget õuna-kaneeli maitset tunda. Lisaks mõtlesime, et üks korralik õunakook peaks minema hästi kokku vaniljejäätisega, kuid taaskord klassikalist jäätist ei soovinud teha. Seega tegime hübriidi creme anglaise´st ning jäätisest, panime piima ja rõõska koort pooleks, lisasime vahustatud munakollased ning näpuotsa täis molekulaargastronoomiat nimega Iota ning siis kuumutasime segu 68 C ja kõige lõpetuseks surusime kogu selle segu sifoonist läbi, kui see oli jahenenud 6 kraadini. Tegemist siis külma vanilje kreemiga, mis ei ole päris jäätis, crème brûlée ega ka crème anglaise.

Lõpuks viskasime pihutäie kuivatatud õunu kah koogile, et natukenegi õunakoogi muljet jätta. Viimistluse viimaseks pärliks jätsime calvadosi sõõmu, väike tilk alkohooli annab pisut vajalikku mõrkjat maitset ning lisab õuna ja kaneeli aroomile vajalikku sügavust. Selline siis tuli meie klassikaline õunakook, võib-olla pisut mängimist oli, kuid vahelduseks tavalisele koogile tasus ennast täitsa ära. Paberisse serveerisime seetõttu, et seda hea telekat vaadates niimoodi süüa, puistad puru suhu ja siis haukad jahedat kreemi peale.

Anguilla anguilla ehk rahvasuus tuntud kui libekala, mereuss, angerus jne. Viimased uudised selle olevuse kohta olid päris negatiivsed, kuna väideti, et ei ole kauaks enam seda aega, kus angerjas vabas looduses elutseb. Selle teadmisega varustatuna, logelesime laupäeva hommikul koduses õhustikus ja tegime vaikselt pakkumisi, et kas kalaturul on seda haruldast imelooma saada või ei ole. Anguilla anguilla nimeline elukas oli täitsa olemas, küll vähe arusaadavamasse keelde tõlgituna, et linnarahval oleks kergem tabada, et tegemist on siiski tuttava kalaga.

Seekordse roa aluseks võtsime taaskord (oleme seda kastet korra juba teinud, kuid siis vääristasime sellega lõhet) iidse jaapani kastme Unagi-no-kabayaki, mida erinevate allikate kohaselt on tehtud aastasadu ja mõne allika kohaselt aastatuhandeid (ilmselt on see suurem aastaarv ülepakutud, kuna sojakastme hinnatavaks vanuseks on ca 2800 aastat ja selle kastme Jaapanisse levimine võttis kah mõne aja). Tegemist äärmiselt lihtsa kastmega, kuid kaste ise on äärmiselt võimsa maitsega. Meie kasutasime kastme tegemiseks mirinit, sojakastet, sorts saket ja angerja selgroogu, kuid kiire pilk netiavardustesse ütles, et see ei ole ainuke võimalus. Eks niipalju kui on tegijaid on ka erinevaid retsepte, eriti nii vanal retseptil. Siinkohal tuleb arvestada ka kasutatava sojakastme intensiivsusega, meil poodides saadaolevad sojakastmed on teinekord ikka väga tummise maitsega ja see annab ka lõpptulemuses tunda, kellele meeldivad õrnemad maitsed peaks kasutama heledamat sojakastet.

Kastme valmis keetmine andis meile aega mõelda, et mis edasi, pikalt mõtlemist muidugi ei olnud, sest sushi austajatena oleme me tihti söönud jaapanlaste grillitud angerjat unagi-no-kabayaki kastmega. Kahjuks pidime angerja läbi kuumutama tubastes tingimustes, kuid see ei tähendanud, et oleksime teda leebemalt kohelnud, ahju keerasime 300 C peale ja lasime nahaga poolele 7 minutit ja filee poolele 3 minutit kuuma. Kellele meeldib  küpsem angerjas siis võib ka pisut kauem, kuid siis kipub angerjas pisut jahuseks muutuma. Kui angerjas oli valmis, pintseldasime ta sooja unagi-no-kabayaki kastmega üle ja jätsime jahtuma.

Dashi kokkukeeramisest lähemalt ei pajata, kuna oleme seda kah juba kunagi teinud, midagi enneolematut seekord juurde ei seganud, lihtsalt panime peotäie fenkolit, surtsu ingverit ja siis rasvasele angerjale mõeldes lusikatäie sidrunimahla. Küll aga avastasime, et dashi kui selline ei olegi niisama vesi, kombu ja bonito helbed. Heas mõttes hullud jaapanlased eristavad erinevaid dashisid –ichiban dashi, niban dashi, niboshi dashi -bonito asemel on väikesed kuivatatud kalad, kombu dashi, shojin dashi-bonito asemel on shiitake seened. Talupoja mõistusega võttes, siis vetikas on vetikas aga tuleb välja, et ei ole. Jaapanlased on selle vetiaga mässamise viinud sellele tasemele, et sarnaselt veinitootjatele hoitakse vetikaid keldrites nö aastakäigu vetikatena (vajadus tuli selleks tegelikult elust enesest, nimelt tuli kombut transportida ja seetõttu tuli seda kuidagi säilitada ning seetõttu mõeldi välja vastav tehnoloogia, seda on nüüdseks siis edasi arendatud ning sellisel meetodil hoitud kombut nimetatakse kuragakoi kombuks). Kui veinitootjatega analoogia tõmbamiseks läks siis on ka jaapanlased jaganud kombude tootmise piirkondadesse. Meile teadaolevalt on neli suurt piirkonda ja vastavalt piirkonnale  nimetatakse ka kombut  – Ma kombu, Rausa kombu, Hidaka kombu ja Rishiri kombu. Kõige paremaks dashi valmistamise kombuks peetakse Rishiri kombut (kõige ekslussiivsem on kuragakoi rishiri kombu, mida on hoitud keldris 10 aastat). See aga ei ole jaapanlastele veel piisav- nad jagavad ka kuivanud tuunikala eraldi klassidesse ning siis omakorda veel selle järgi, kuidas nad seda tuunikala helvesteks on lõikunud.

Ütle veel, et pane potti kombu ja bonito helbeid ja dashi on valmis. Kahjuks pole me suutnud meil saadaolevat kombulehte klassifitseerida, kuna silmaringi avardumise hetkeks olid kodus ainult selline kombu vetika eksemplar, millel servad olid ära lõigatud. Sisimas loodame, et tegemist oli kuragakoi rishiri kombuga, kuid väike saatan õlal irvitab selle mõtte peale. Bonito helveste lahterdamisest ei tasuks vist rääkida, jaapanlased, nagu ka itaallased, oma kõige kvaliteetsemaid asju välja ei ekspordi, seega ilmselt hea üldse kui see bonito on tuunikalast.

Aga roa kõige viimaseks elemendiks valisime riisinuudlid, mökerdasime särtsakuse huvides selle teeõlist ja tšillist tehtud õliga kokku ja panime peotäie värsket peterselli. Selline lihtsake meil see laupäevane söömaaeg tuli.