Vahel on värskendav lihtsalt mööda toidupoode kolistada ja lihtsalt vaadata, mida on erinevates kauplustekettides müügil. Võib juhtuda, et teinekord satud peale täitsa muhedatele asjadele, millest midagi põnevat teha. Meie sattusime ühel päeval Stockmanis seenekoloonia otsa, kui muidugi sellisel moel võib ühte pesakonda nimetada. Esimese hooga 
vuhisesime nendest mööda, kuna pidasime neid teada tuntud aasia enokitake seenteks, mis olid lihtsalt tavapärasemast pisut lopsakamad. Kuid miski asi jäi kripeldama ja päevakangelaste lähemal uurimisel tuli välja, et selliseid seeni pole me taas kordagi elus näinud. Tegemist oli shimeij nimeliste seentega. Kui see nimi mitte midagi ei ütle siis tõenäliselt ei pea ennast kohe rumaluses süüdistama, tegemist ei ole meie poodide tavaasukaga, veel vähem, et meie metsades sellised seeni kohtab. Kui ei ole näinud, siis ei ole ka maitsnud, sellega oli liisk langenud, seened potsatasid korvi ja suundusime oluliselt kiiremalt midagi sinna juurde otsima.
Seente olemus andis meile toidu serveeringuks vihje, peale esimest pilku seentele terendas vaimusilmas nende küpsetamine kogumis. Oli siis selleks põhjuseks, et koos kasvasid koos mingu ka söögiks või siis sellel põhjusel, et eestis meiesugused seenevõõrikud ei tea seeni, mida saaks sellisel kujul serveerida. Sõlutmata tegelikust põhjusest oli toidu piirid paigas. Nüüd jäi üle mõelda, et kuidas seeni kuumutada, et nad säilitaks oma seenelise välimuse ja samas ei hakkaks ka maitsemeelele vastu.
Riskides seente struktuuri muuta sedavõrd, et nad lödiks muutuksid, pistsime seened kübarad ees kuuma kanapuljongisse. Meie õnneks oli seente koospüsimise soov suurem, kui kuuma vee mõju, seened püsisid kindlalt koos ning olid omandanud väikese soolase maitsenüansi, samas säilitanud ka oma loomupärase pisut mõrkja maitse. Siinkohal taaskord väike meeldetuletus, hea oleks nende seente keetmisel kasutada isetehtud puljongit, kuna see on oluliselt naturaalsem, kui meil poes olevad peened puljongid, seega väheneb ka risk seeni millekski kanaliseks keeta.
Seentest jagusaanuna suunasime oma energia spagettide keetmisele. Seekord andsime edevuse jõule alla ning tavapärase spagetikeetmise asemel keetsime spagette sedamoodi, et hiljem saime nad ühes grupis kätte ning suutsime ka tarretisse pista. Tarretise tegime sellisest ainest nagu Kappa, tegemist on taaskord toidukeemiku Adria Ferrani molekulaargastronoomia mängumaadelt pärit ainega. Kappa saadakse punasest vetikast ning teadaolevalt on esmaavastajate au iirlastel, kes seda vetikat on kasutatud rohkem, kui 600 aastat. Seega tegemist ühe päris vana ainega, mis tänu Adriale uuesti kasutusse on jõudnud. Kappaga segatud vedelik tarretub äärmiselt kiiresti, piisab kui võtad lusika keevast segust välja, kui juba on segu tarretanud. Kasutades seda kiiret tarretumise võimet saime spagetid serveerida ühes pundis ja erinevalt tavapärasest tarretisest serveeriseme tarretanud spagetid soojalt.
Seened ja pasta olid olemas, kastmeks valisime värske punega maitsestatud koorekastme. Kastme paksendasime juba vana tuttava jahusegu Beurre manié-ga. Kastme kurnasime enne serveerimist läbi, et jääks puhas koorekaste, millel on kerge punene taustamaitse.
Kes ei pea paljuks pisut spagettide keetmisel mängimist, mis isenesest on vahelduse mõttes ju päris põnev, siis sellel ei tohiks see retsept ülearu raske olla, hea ajastuse korral ei võta kõik rohkem aega kui pasta keemise aeg.
maido
oodinogar
kodune gurmee 