Kammkarpide triloogia

Jätkame sealt, kus viimati lõpetasime ehk siis kammkarpidega. Mõtlesime, et ei hakka kammkarbi retseptidest uputust korraldama, seetõttu pajatame lihtsalt, mida me nendega ette võtsime ja riputame kammkarp-modellidest väikesed pildid üles, näitamaks, meie karbilise hilisõhtu saavutusi. Ülearu suurejoonelised meie mõtted ei olnud, sest kammkarbid ise olid sedavõrd ehedad, et oleks võinud neid lihtsalt kergelt võis röstida ja siis isetehtud Ponzu kastmesse kasta ning aplalt pintslisse panna. Viimast me loomulikult ei teinud, sest meil oli sedavõrd suur aukartus nende muhedate sellide ees, mis ei lasknud meil neid toorelt süüa, seega praadisime neid selitatud võis või kallasime kammkarbid kuuma puljongiga üle.

Esimeseks ideeks oli meil kammkarbile anda pisut vahemerelist mekki, seetõttu purustasime peotäie lehtpeterselli, lisasime oliiviõli ning riivsaia. Katsime selle seguga kamkarbi küljed ja siis kiireks röstimiseks pannile. Pisukeseks vürtsi andmiseks ja ka tekstuurilise erinevuse tekitamiseks, võtsime vürtsika kanapuljongi ja tarretasime selle ära, lisades vähekese apesini mahla. Kokkuvõtteks võib öelda, et petersell mängis hästi kokku nii pähklise kammkarbiga, apelsiniga, kui ka röstitud saiapuruga.

Teiseks ideeks oli röstitud kammkarp rõikalise õliga (kahjuks puudub hiina keele oskus ning seetõttu saame ainult öelda, et meenutab väga wasabi maitset. Igatahes, kui pool teelusikatäit korraga suhu paned siis tunned, kuidas kannad korraks vastu kukalt käivad ja kuumalaine mööda ajukurdusid nina poole liikudes väikese Hiroshima plahvatuse korraldab, mis lõppeb vesise nina ja häguse pilguga- aga muidu on suurepärane õli) ning kuivatatud vetikatest tehtud salatiga (Salade du Pecheur). Salatiks on seda võibolla liiga suureliselt nimetada, kuid puruks on seda jälle kuidagi kahju kutsuda, tegemist on nori, meresalati ja punavetika kuivatatud helvestega. Kõikse lõpuks panime sinna juurde paksendatud sojakastet ja pisike särtsakas suupiste oligi sündinud.

Järgmine käik oli juba vabajooksu käik, oli tunda kuidas täis kõht kogu energia ülbelt endale haaras, jättes aju suhteliselt vaeslapse ossa, kuigi väike kahtluseuss näris hinges, et võibolla oli tegemist eelpool mainitud õli halvava toimega, kuid seda on nüüd juba raske kindlaks teha.

Asetasime pisut peterselli-riivsaia puru, eelnevalt kammkarbi rüüstatud eluasemele, peale seda istutasime kammkarbi selle segu otsa ning lõpetuseks valasime väikese portsu kuuma puljongit.

Puljongiga ülevalamine on väike mugandus, ühest hiinlaste või Leif Mannerström´i kala küpsetamise tehnikast. Nimelt kasutatakse värskete kalade (aga miks mitte ka muude kiiresti küpsevate söökide puhul) küpsetamiseks meetodit, kus kala mitte ei praeta vaid valatakse üle tulikuuma õliga ning selle aja jooksul kui õli kalalt maha jõuab valguda, on õli kala piisavalt küpsetada jõudnud ning võib sööma hakata. Kahjuks hetkel ei oska öelda, kas olid selle tehnika autoriteks hiinlased, miskil põhjusel tundub, et see on tõenäolisem, või siis Leif Mannerström, kelle raamatust „Heeringas & räim„ me esimest korda seda tehnikat lugesime. Meie veel nii suured õliaustajad ei ole, et seda igale poole kuhjade viisi valaksime, seetõttu tegime selle sama tehnilise lahenduse kuuma puljongiga. Kammkarbile sellest täiesti piisas, kuid samas tekkis huvi, et kuidas oleks kammkarpi õliga üle valada, kuid selle jätame järgmiseks korraks.